suurim ja parim nende seast, kes kui jumala lapsed jumala meele pärast elasid. Nii saab Peterson aru Johannese evangeeliumist (ò ). Vaatamata selle peale, et Peterson jumalat tunnustab ja temast nii palju räägib (päevaraamatus) , võib siiski küsimus tekkida, kas ta on deist või mitte. Mis puutub eetilisse probleemi elu mõttest ja õigeksmõistmisest, siis domineerib Petersonis idealistlik-religioosne vastus: inimene peab püüdma saavutada elu kõrgemat täiust ja realiseerima inimesarmastuse ideaali. Teiste sõnadega - inimene peab ,,iseenese ja teiste õnnistuseks elama". See on inimese eesmärk. Ent milles siis seisab inimese õndsus? Täiuses. Nimelt mõistuse täiuses, sest mõistus on tähtsam, olulisem inimese eksisteerimise tunnus - ta on igavene. Sellepärast siis, et igavese mõistuse täiuses seisab õndsus, peab inimene oma mõistust arendama, täiendama, ja sellepärast ei jätku ka Petersonil tühjade moekommete õppimiseks aega. Ta peab ,,tarkust õppima".
neljanurgelised laigud, mis tõendasid, et siin oli midagi olnud, mis nüüd puudus. See oli nimelt kroonugümnaasiumi õpilase palitu, mille rapatitelt eemaldatud sellekohased seaduslikud tunnused. Ka Pajupilli pluus ja püksid tuletasid meelde kroonu õppeasutist, kus nende omanikule oli pandud sulg sappa. Pikkamisi oli täitunud seaduslik karikas, kuni tõusis üle äärte. Oli mitmel korral hoiatatud, oli andeks antud, aga lõpuks ometi pidi ulualust otsima härra Mauruse inimesarmastuse asutises. Milles oli seisnud Pajupilli süü, keegi ei teadnud seda õieti. Tema ise rääkis mingisugustest raamatutest, keelatud kirjandusest, rahvuslikust vaimust, pilkesalmidest ülemuse, usu ja isegi jumala kohta. Ühesõnaga -- Pajupill oli vänge poiss, kui uskuda teda ennast. Aga tema suurustused ei jäänud kauaks tõestuseta. Peagi hakkasid ka härra Mauruse asutises levima mingisugused nöökavad vemmalvärsid. Need, kes Pajupilliga lähemalt tuttavad, teadsid,
annaabi.ee 
