tõenäosust. Igatahes tuleks õigustuseks valida paremad põhjendused kui see, et seni on meie arusaamad kriitikale vastu seisnud. Minu meelest viitab see idee sellele, et peame pöörduma tõeliste teadmiste algseima või autoriteetse allika poole, autoriteedi iseloom jääb aga lahtiseks: kas see on inimlik nagu vaatlus või põhjendus või üleinimlik (ning seega üleloomulik). Teine idee, mille elulist tähtsust rõhutas Russell, seisneb selles, et inimautoriteet ei saa mingi määrusega kehtestada tõde, selles, et me peame tõele alistuma, et tõde on üle inimliku võimu. ,, Juhul, kui autori meelest on üks idee usutavasti õige ja teine väär, siis kuidas saab leida kahe erineva idee põhjal ühise järelduse? 6. Minu kriitika autori suhtes, mis jääb autoril tõestamata? Minu meelest jätab autor õhku küsimuse, et kust ma tean, kas minu väide on õige või mitte.
See tähendab, et Descartes määras ära ühe kindla pidepunkti, vankumatu seisukoha, mille olemasolu ei saa lihtsalt ära kaotada. Kui nüüd mõelda empiirilisele allikaotsingule ja Popperi väitele, et inimesed ei küündi tõeni, vaid saavad ainult selle piire kombata, siis on märgata vastuolu. Descartes`i väide on tõde: kui intellekt saab aru, et ta on olemas, siis nii ka on. Siin pole vaidlemisruumi. Popperi väite kokkuvõte oleks aga järgmine: inimautoriteet ei saa mingi määrusega kehtestada tõde. Seetõttu usun, et Descartes`i menetlus ei oleks rahuldanud Popperi mõtteid tõe leidmise ja eksistentsi kohta.
annaabi.ee 
