Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk. Sõna mesi ulatub soomeugri aega, kuid millal hakati mesilasi pidama, pole kindlalt võimalik määratleda. Igatahes 13. sajandi dokumentides on sageli märkusi mesipuude ja meekarjamaade kohta. Küttimine on koriluse kõrval inimkonna iidseim elatusala. Jahindus püsis tähtsaima elatusalana kuni esimese aastatuhandeni e. Kr. Eesti sisevete kalastus on niisama vana kui siinne inimasustuski. Merekalastusest saab rääkida alates 13. sajandist. Kalaveed kuulusid üksikutele küladele. Püüdmas käidi hooaegadel, peamiselt kevadel, ja ühiselt, kui põllutöödest aega üle jäi. Käsitöö oli Eesti külas kuni 19. sajandi viimase veerandini valdav viis töö- ja tarberiistade, argi- ja pidurõivaste ning kõigi muude eluks vajalike asjade muretsemiseks. Käsitöö tegemisel valitses kindel rütm ja tööjaotus
väiksemate saakloomade ja lindude tarvis. Kalandus Meie kodumaa rohkearvulised jõed ja järved on eesti rahva elus ja elatuses, rahvakultuuris ja ka -usundis etendanud sama tähtsat rolli kui mets. Eestlase igapäevane tähtsam leivakõrvane oli aasta läbi silk, soolatud räim. Öeldi: "Tuhkapäeval viheldakse liha seljast maha ja kala selga", mis tähendas, et liha oli selleks ajaks otsakorral ja tuli hakata läbi ajama ainult kalaga. Eesti sisevete kalastus on niisama vana kui siinne inimasustuski. Vanimad andmed pärinevad VIII a.t. e.m.a. Sindi lähedalt, kus elasid inimesed, kelle olulisem elatusala oli kalapüük. Avameri oli neile elanikele veel liiga tugev vastane. Maaviljeluse arenguga eemaldusid asulad veekogude äärest, toimus kiire põllutööriistade areng. Kalastus jäi püsima kõrvaltegevusena, mistõttu kalapüügivahendid säilisid oma algsel kujul kohati kuni 20. sajandi alguseni. Merekalastusest saab rääkida alates 13. sajandist
annaabi.ee 
