See -- purpurne surm -- viibib veel vaid natuke, et kirjanik saaks mõtiskleda inimtsivilisatsiooni hukatuslikkusest, näidata pilte viimsetest orgiatest meeste ja naiste vahel. Purpurne surm, mis tapab ainult mehi, algab vaikselt ja salapäraselt Indiast ning liigub ajaleheteadete järgi Varriale ikka lähemale ja lähemale. Hirm ja elajalikkus ilmuvad inimese väliskoore alt nähtavale vallutades ka selle üksiku saare. Naised eesotsas Ingriiniga organiseerivad mustkaardi, rahvas mässab, mehed surevad. Ingriin kaitseb oma majas kaheksat viimast meest, kuid see ei päästa neid purpursest surmast ega ka naistejõukude kadedusest ja hävitamiskihust. Joonas Moor ja pidalitõbine Naatan Lorge, kes end naistehilpudesse peidetuna koopas varjavad, on viimased mehed mehetul Varrial. Ingriini armukadeda käe läbi sureb pidalitõbine, kes oli saanud Joonase ainsaks sõbraks
õnnetust. See -- purpurne surm -- viibib veel vaid natuke, et kirjanik saaks mõtiskleda inimtsivilisatsiooni hukatuslikkusest, näidata pilte viimsetest orgiatest meeste ja naiste vahel. Purpurne surm, mis tapab ainult mehi, algab vaikselt ja salapäraselt Indiast ning liigub ajaleheteadete järgi Varriale ikka lähemale ja lähemale. Hirm ja elajalikkus ilmuvad inimese väliskoore alt nähtavale vallutades ka selle üksiku saare. Naised eesotsas Ingriiniga organiseerivad mustkaardi, rahvas mässab, mehed surevad. Ingriin kaitseb oma majas kaheksat viimast meest, kuid see ei päästa neid purpursest surmast ega ka naistejõukude kadedusest ja hävitamiskihust. Joonas Moor ja pidalitõbine Naatan Lorge, kes end naistehilpudesse peidetuna koopas varjavad, on viimased mehed mehetul Varrial. Ingriini armukadeda käe läbi sureb pidalitõbine, kes oli saanud Joonase ainsaks sõbraks. Joonas Moor
Minu jaoks on see vaid lugeja narritamine. Kui alguses tundus selline detailne kirjeldus isegi kaunis ning tegelikult olidki kõik mõtted väga hästi sõnastatud ja ilusate võrdlustena esitatud, oli mul peale 220 lehekülge närv juba väga must. Tegelikult juba poole raamatu peal arutlesin endamisi, kas jätkata või mitte, kuid pimedas lootuses, et teos läheb paremaks ma siiski jätkasin. Kolmas pettumus seisnebki lõpus, kuna minu arvates käitus Joonas Moore väga arusaamatult, et ta Ingriiniga kaasa ei läinud. Minu jaoks on see täiesti mõistetamatu, sest minu arvates pole lihtsalt võimalik naistest ära tüdineda, kuna tegu on nii kauni ja huvitava sooga. Neljandaks ei meeldinud mulle autori tugev sugude võrdõiguslikkuses kahtlemine ja arutlemine, mis ei viinud minu arvates seksist kaugemale. Kogu teos tundus hästi labane. Viiendaks häiris mind tõsiselt, et autori arvates keerleb kogu elu seksuaalsuse ja eneserahulduse ümber, mis näib mulle nii pinnapealsena
olevat õnnetust. See -- purpurne surm -- viibib veel vaid natuke, et kirjanik saaks mõtiskleda inimtsivilisatsiooni hukatuslikkusest, näidata pilte viimsetest orgiatest meeste ja naiste vahel. Purpurne surm, mis tapab ainult mehi, algab vaikselt ja salapäraselt Indiast ning liigub ajaleheteadete järgi Varriale ikka lähemale ja lähemale. Hirm ja elajalikkus ilmuvad inimese väliskoore alt nähtavale vallutades ka selle üksiku saare. Naised eesotsas Ingriiniga organiseerivad mustkaardi, rahvas mässab, mehed surevad. Ingriin kaitseb oma majas kaheksat viimast meest, kuid see ei päästa neid purpursest 10 surmast ega ka naistejõukude kadedusest ja hävitamiskihust. Joonas Moor ja pidalitõbine Naatan Lorge, kes end naistehilpudesse peidetuna koopas varjavad, on viimased mehed mehetul Varrial
annaabi.ee 
