kasvanud austria, tsehhi ja saksa rahvatantsudest. 19. sajandi teisel poolel lisandusid neile polka, reinlender, galopp, masurka, krakovjakk. Tantsudele on iseloomulik nn suletud vorm, kus on kindlaks määratud tantsijate arv, paigutus ning liikumisjoonis. Kontratantsud kujunesid inglise rahvatantsude põhjal ning said 17. -18. sajandil väga armastatuks ka Euroopa kõrgemas seltskonnas. Eestis hästi tuntud kontratantsude rühm on ingliskad, kus tantsijad paiknevad kahes vastamisi viirus, mis liiguvad teineteise poole ja tagasi. Mõnikord tantsijad põimuvad ja kätlevad, vahetavad kohti ning pöörlevad käevangus. Kadrill (hisp k cuadrillo väike väljak) oli 18.-19. sajandi Euroopas üks populaarsemaid tantse. Tantsu idee kasvas välja sõjaväeparaadidest, kus neli ratsanikku esitasid nelinurkseid liikumiskujundeid. Prantsusmaa ballisaalidest levis kadrill naabermaadesse
Polka tekkis u 1835. aastal tsehhi rahvatantsude sugemeist. Slaavi rahvatantsudest on kujunenud Lõuna-Eestis "Tuljak", "Savikoja venelane" jm. Kontratantsud ja kadrillid hakkasid eesti külas levima 19. sajandil umbes samal ajajärgul, mil kujunesid välja labajalavalss ja teised paaristantsud. Neis tantsudes esinevad kindlas järjekorras liikumisjoonised. Kontratantsud kui ballitantsud pärinevad Inglismaalt (ingliskad). Ballisaalidesse jõudsid need omakorda rahvamuusikast. Ingliskadel (nt "Oige ja vasemba") on võrdlemisi aeglane, pidulik, soliidne kõnnisamm ja vastav kehahoiak, eriti viirgude möödumisel teineteisest. Osavõtjate arv pole kindlaks määratud. Figuuridest on kõige tähtsam põimuvate ja kätlevate tantsijate rida ringis või viirus: sellele järgneb kohtade vahetus, sangvõttes (käevangus) pöörlemine. Kadrill oli 17.19. sajandil Prantsusmaal üks populaarsemaid tantse
annaabi.ee 
