Balzaci teosest ''Isa Goriot'' toon teise näite, mis toob välja selle, et ka liigne headus ei ole kasulik. Olles ise sooja südamega, peab arvestama teiste inimeste ahnusega ja oskusega naiivseid ohvreid ära kasutada. Isa Goriot'l oli kaks tütart, keda ta armastas maailmas üle kõige. Goriot ei mõistnud, et oli neidudele vaid rahaallikaks ning et nad ei hoolinud temast. Isa liigne headus muutis ta tütarde käitumise suhtes pimedaks. Ta ohverdas ennast täielikult oma ''inglikeste'' heaks ja vastutasuks sai vaid vaesuse, hüljatuse ning lõpuks surma. Igas inimeses peitub nii headus kui kurjus. Kumbagi ei saa lihtsalt välja juurida. Kahe vastandi olemasolu tähendab lõputut heitlust, valikute tegemist. Kurjuse abil saavutatavad teod võivad ahvatlevatena paista, kuid alati tuleb mõelda tagajärgedele. Sama kehtib ka headuse puhul. Liigne heasüdamlikkus teiste suhtes võib põhjustada kurjust enese suunas
kogu tütarde külmus ja eemaletõukamine langetab aastaid ta kuklale, mis pikka aega kellelegi ei paindunud. Tema naiivsus ja hoolivus on täielikuks kontrastiks tema rahavaimu küüsis vaevlevatele täiskasvanud tütardele. Alles surmavalt haigena, on tal selgushetked, mil ta mõistab, mis tema tütardest saanud on. Vaid loo käigus peaaegu, et tema poja rolli sattunud Rastignac on talle elu lõpus toeks ja neid hirmsaid sajatusi vaheldumisi ,,oma inglikeste" kiitmistega. Vaestemaja väikeses toas saab ta tõesti aru, et tütardesse pandud tohutu vaev oli asjatu. Goriot tuleks hukka mõista oma tütarde elude rikkumises, nende ärahellitamises ja tuimaks muutmise eest, ent mitte tahtlikult. Ta oli naiivne ja ohvritoomiseks valmis härra ja selle eest teda süüdistada ei saa. Ent oma naiivsuseks oleks ta siiski võinud aru saada, et ta oma tütred totaalselt nii rikub. Kui head on liiga palju, muutub ta halvaks, ka armastus.
annaabi.ee 
