Venemaa 2010. aasta loendusele 266 inimest. 2002. aastal oli isureid 327, vähenemine on 13%. Isuri keele oskajaid on aga selle ajaga vähemaks jäänud 66% 2002. aastal oli isuri keele rääkijaid 362, 2010. aastal 123 Isurite kui rahva murdumine ning pöördumatu hääbumine tuleb kanda Nõukogude võimu arvele. Massirepressioonid 1930. aastatel ja II maailmasõja järel hävitasid füüsiliselt nendest enamiku. Sõja lõpufaasis evakueeriti suur osa isureid koos ingerisioomlastega Soome ja anti 1945. aastal NSV Liidule tagasi, misjärel nad pillutati Sise-Venemaa oblastitesse ning Ingerimaa asustati vene uusasukatega. 1959. aasta rahvaloendusel registreeriti veel 1062 isurit, neist emakeelseid 34,7%. Niisiis vähenes isurite arv 30 aastaga ligi 97%. Isuri keel jaotub neljaks peamurdeks - soikola, hevaha (heva), alamluuga ja oredezi murre. Esimest kõneldakse peamiselt Soikola poolsaarel, teist Hevaha jõgikonnas, kolmandat Luuga alamjooksul ja Kurgola poolsaarel
õpikud hävitati, nende autorid (näiteks V. I. Junus) represseeriti. Isuri lapsi õppis ka ingerisoomlaste soomekeelsetes koolides. Ingerimaa lääneserv kuulus ilmasõdadevahelisel perioodil Eesti Vabariigi koosseisu (nn Eesti Ingeri) ning sealsetes külades elas ingerisoomlaste ja venelaste kõrval ka isureid. Laastavalt mõjus isuritele II maailmasõda. Nende asuala oli aastaid lahinguväli ning Leningradi blokaadi ajal sakslaste tagala. Sõja lõpufaasis evakueeriti suur osa isureid koos ingerisioomlastega Soome ning anti pärast sõda NSV Liidule tagasi. Ingerimaale neil aga esialgu elama asuda ei lubatud. 1959. aastal loendati NSV Liidus 1100 isurit. Elatusalad Isurite peamine traditsiooniline elatusala on maaviljelus ning sellega liituv loomakasvatus. Tegeldud on ka kalapüügiga (sh merekalastusega) ja metsatööga. Viimaste sajandite vältel on isuritele mitmesuguseid 25 teenistusvõimalusi pakkunud Peterburi
annaabi.ee 
