kasvuvööndite vahendusel TAIMEFÜSIOLOOGIA AJALUGU: Taimefüsioloogia on teadus taimeorganismi, tema organite, kudede ja rakkude talitlusest. Jaguneb üld- ja eritaimefüsioloogia. Uurimistasemed: molekulaarne, organelli, raku, organi või organismi tase. 17. ja 18. saj – M. Malpighi tegi kindlaks plastiliste ainete liikumise taimedes, R. Hooke uuris taime raku ehitust, J. Priestley leidis, et taim on hapniku allikas, J. Ingenhousz pani aluse taimede hingamisele. 19. saj – J.von Liebig ja taimede mineraalne toitumine, R. Virchow ’’iga rakk tekib rakust’’. 20. saj – R. Willstätter määras klorofülli esmase keemilise struktuuri, Watson ja Crick avastasid DNA struktuuri mudeli, M. Calvini teooria CO2 redutseerimise kohta fotosünteesi reaktsioonitsüklis. Eesti – 1863 hakati õpetama Tartu Ülikoolis taimefüsioloogiat, E. Russow, H. Kaho, L. Sarapuu, H. Miidla jt. RAKK – KEEMILINE KOOSTIS
Avastades, et kaal väheke muutus, esitas ta osaliselt tõese hüpoteesi, et suur osa saadud massist tuleb Co2-st ja veest. Teine, kes aitas kaasa fotosünteesi avastamisele oli Joseph Priestley, kes täheldas, et purgis lõpetab küünal väga kiiresti põlemise. Veel avastas ta et hiir võib sarnaselt ,,vigastada". Peale seda näitas ta, et õhku, mida küünal ja hiir olid ,,vigastanud" saab taastada taimega.Jan Ingenhousz avastas, et päikese mõjul suudab taim taaselustada hiire. Jean Senebier demonstreeris, et taimed kasutavad CO2te ja vabastavad O2-te valguse kaasabil. 2. Fotosünteesi kosmiline tähtsus. Fotosüntees on ainus biosfääris kvanitatiivselt arvestatav protsess, mis tagab eluks vajaliku vaba energia. Ainus protsess mille käigus moodustub ka molekulaarne hapnik. CO2 sidumine ja O2 eraldamine on määrava tähtsusega atmosfääri gaasilise koostise stabiilsuse tagamiseks
annaabi.ee 
