territooriumiks. Pakistani liidrid ei hinnanud olukorda õigesti, arvates, et kokkupõrked Kashmiris jäävat lokaalseks sündmuseks. Septembris laienes konflikt teiseks India-Pakistani sõjaks, kuigi sõda ei kuulutatud. Sõda kestis 17 päeva. ÜRO püüdis saavutada relvarahu, kuid Pakistan jäi tõrksaks. India peaminister arvas, et relvarahu võib olla efektiivne vaid siis, kui Pakistan viib India territooriumilt välja "mitte üksnes oma relvajõud, vaid ka infiltraatorid". Kuna Pakistan seda ei teinud, laienes sõjategevus peagi Kashmirist Punjabini. Otsustavat võitu ei saanud kumbki ning sõjategevus lõppes 23. septembril. Mõlema riigi majandus oli sõjas tugevasti kannatanud ja kaitsejõud ränki lööke saanud. Kolmas konflikt India ja Pakistani vahel Sõjalise konflikti alguseks oli. Boyra lahing 22.11.1971, kus Pakistani ja India õhuväed võitlesid Bangladeshi kodusõjas. Detsembri algul loodi India ja Bangladeshi ühine
Pakistani õhujõud said käsu rünnata India lennuväebaase. India õhujõud vastasid sellele omapoolse rünnakuga. Sõda kestis 17 päeva. ÜRO peasekretär Sithu U Thant (1909-1974) püüdis saavutada relvarahu, kuid Pakistan jäi tõrksaks. Pärast J. Nehru surma India peaministriks saanud Lal Bahadur Shastri asus seisukohale, et relvarahu võib olla efektiivne vaid siis, kui Pakistan viib India territooriumilt välja "mitte üksnes oma relvajõud, vaid ka infiltraatorid". Kuna Pakistan seda ei teinud, laienes sõjategevus peagi Kashmirist Punjabi. India eesmärgiks oli purustada Pakistani peajõud. Kolm India diviisi võttis suuna Lahore'ile. Erinevates rindesektorites oli edu eri pooltel. Otsustavat võitu ei saanud kumbki. 23. septembril sõjategevus lõppes. Mõlema riigi majandus oli sõjas tugevasti kannatanud ja kaitsejõud ränki lööke saanud. Õppetunnid olid mõjusad. Sõja tagajärgedest. Pakistanile oli sõda tõsiste tagajärgedega
annaabi.ee 
