diocesis, Osiliani (Scriptores Rerum Prussicarum II, lk. 70, 71, 72). Marburgi Wigand'i 1394. a. lõpetatud kroonika ladinakeelses tõlkes nimetatakse eestlasi Ystenses resp. Eystenses, Osalyenses et ceteri vulgares, ehk Ystenses, Hargenses, Osalienses (Scriptores Rerum Prussicarum II, lk. 502, 503). Eestimaa vasallide dokumendis 16. V. 1343, niisamuti ka Tallinna piiskopi, vaimulikkude, vasallide ja linna dokumendis 27. X. 1343 nimetatakse eestlasi: Estones infideles. Liikumine oli sihitud eeskätt (Saksa) vasallide ning kõige saksluse vastu ja selle korra vastu, mis säärast vasallide vägivalda ning võimu sallis ja seda ei kõrvaldanud. Võõra ikke rõhuvamaks osaks osutusid viimaks vasallid, keda sellepärast kõige pealt sooviti ära pühkida. Vasallide ja nende toetajate hävitamisega taheti poliitilist vabadust saavutada, igatahes valitsuskorra ja olukorra muutus läbi viia. Esmalt läkitati saatkond kuninga juurde kaebama, kuid saatkonda ei
Nii tõlkimine kui naine on selle käsitluse järgi opositsioonide süsteemis negatiivne pool. Selline ,,teisesuse" konstrueerimine mees-naine hierarhia kaudu on nähtav eriti tõlkimisele omistatavates seksistlikes metafoorides, millel on lääne traditsioonides tugevad juured. Ajakirjas ,,Keel ja Kirjandus" on toodud kaks üldlevinud originaali ja tõlke vahel esinevat seksistlikku kujundit: Nicolas Perrot D'Ablancourt les belles infideles ,,truuduseta kaunitarid"; Jacques Derrida hymen ,,neitsisuse piir" (Talvet 2006: 358). 1 Postkoloniaalse teooria uurimuse keskmeks on võimu vahekord. Arusaam kolooniast kui ,,kopeeritust" või originaalist ja selle tõlkest taandab tõlke kirjanduslikus hierarhias palju madalamale positsioonile. Koloonia on märgatavalt väiksema tähendusega kui kolonisaator ehk originaal .
annaabi.ee 
