süljes ja trahheobronhiaaleritistes esinevate viirust sisaldavate lümfotsüütide sattumisel terve looma limaskestadele. Viirus eritub organismist ka vaginaalnõres olevate rakkudega. Viiruse levik terne või piimaga arvatakse olevat ebaoluline, sest piimas esinevad antikehad inaktiveerivad viiruse, ka vasikate vastuvõtlikkus väheneb eaga. Viirust ei ole leitud roojast ja uriinist ning ta puudub ka enamiku nakatatud pullide spermas. Veres esineb viirus lümfotsüütides ja infektsiooniprotsessi käivitamiseks piisab juba väikese arvu viirusega nakatunud rakkude sattumisest või manustamisest vastuvõtlikku organismi. Veise nakatamiseks piisab 0,1 ml haige looma vere nahasisesest manustamisest. Nakatumine toimub ka viirust sisaldava materjali intratrahheaalse või intranasaalse manustamise korral. Vasikad võivad esimestel elupäevadel nakatuda peroraalselt, kuid muutuvad umbes kolmenädalaselt resistentseks suukaudse nakatumise suhtes. Täiskasvanud lehmad võivad
membraani raku tsütoplasmasse. 3.3.5. Transkriptsioon ja translatsioon Rakus aktiveerub BTV transkriptaas. See on seotud virioni väliskapsiidi eemaldamisega, mis võimaldab: - nukleotiidide juurdepääsu core partiklis asuvale transkriptsiooni-kompleksile; - genoomsete RNA segmentide liikumist partiklis ja - sünteesitava mRNA väljumist partiklist. Erinevate sünteesitavate mRNAde (capeeritud ja polüadenüleerimata) proportsioonid on sarnased kogu infektsiooniprotsessi jooksul. Erinevalt reoviirustest ei ole sünteesitud mRNAde hulk pöördvõrdelises seoses vastavate segmentide pikkusega (nt. segmenti M6 transkribeeritakse tunduvalt aktiivsemalt kui segmenti S10). Translatsioon on detekteeritav 2-4 tundi peale rakkude nakatamist ning saavutab maksimaalse aktiivsuse umbes 12 tundi peale infektsiooni algust (ja kestab kuni rakkude surmani). 3.3.6. Replikatsioon
annaabi.ee 
