positsioonilt. 1944. aastal põgenes läheneva Punaarmee eest Läände arvukalt eestlasi, sh. arvukalt nimekaid kunstnikke. Eduard Wiiralt jäädvustas väikestes ofortides oma pagulasekogemusi Euroopa purustatud linnades. Eestis kajastasid tohutuid sõjapurustusi varemete kirjeldused, kuid riigi initsiatiivil kujunes taastamisest esimene, patriotismi ja propaganda tähe all teostatud nõukogulik teema. Priidu Aaviku "Sadamas" (1947) kasvas taastamine industriaalmaastiku kirjelduseks, kus lööktööst jutustav ehitustander liitub efektselt varemete ja vanalinna panoraamiga. Sõjajärgsete poliitiliste muutuste tagajärjeks oli alalhoidlik ja kammitsetud kunst. Kunstile 1946. aastal antud parteilises hinnangus on eesti kunsti puudusteks teoste apoliitiline suunitlusja individualistlik suhtumine loomingusse. Kuivõrd eesti kunsti keskpunktiks olid rahvus ja rahvuslikud traditsioonid, keskendus pealetungiv stalinism võitlusele kodanliku natsionalismi vastu
algus. Maa kuulus baltisaksa mõisnikele, eestlane oli teoori. Mõisate kaudu levisid innovatsioonid - uued põllukultuurid, uued tehnoloogiad ja tööriistad. Levisid uued maastikukujunduspõhimõtted, talumehed püüdsid kopeerida mõisas nähtut oma elamistes. Tavaline mõisamaja oli kahekordne rõduga ehitis, mille läheduses oli aed ja voolas jõgi, paistis kirikutorn ja avanes vaade külale. 3) talumaastik- hakkas tekkima pärast pärisorjuse kaotamist 19 saj alguses. See langes kokku industriaalmaastiku kujunemise algusega, tuli raudtee ning tekkis müüa toodangut välismaale. 1919 a reform jagas mõisamaad talunike vahel ära. 4) kolhoosimaastik- algas maa riigistamisega ja sai hoo sisse põllumajanduse kollektiviseerimisega 1949 a. Väiksed kolkakülad kadusid, suurte põldude ja kolhooside teke. Tekkisid sirgete servadega põllud. Maa oli riigi oma. Maastiku väärtuseks loetakse maastiku võimet rahuldada inimese mingeid vajadusi. Maastikul on ökoloogiline,
annaabi.ee 
