Volga, permi ja väiksemate läänemeresoome rahvaste kultuur on agraarkultuur, sest mitmetel ajaloolistel, poliitiilistel ja kultuurilistel põhjustel pole neil õnnestunud välja kujundada oma linnakultuuri. Obiugrilaste ja samojeedide küttimisel-kalastamisel, korilusel ja põhjapõdrakasvatusel põhinev kultuur on sajandite jooksul kohanenud eluga Siberi äärmuslikes tingimustes, kuid on kõige kergemini haavatav euroopaliku industriaalkultuuri poolt. Ülejäänud uurali rahvad elavad Venemaal. Suurematel neist on oma vabariigid või autonoomsed ringkonnad, milles nad on paraku vähemuses (v.a. Permikomi Autonoomne Ringkond). Vepslastel on küll rahvusvald Karjalas, kuid nt Ingeri soomlastel, isuritel ja sölkuppidel pole mingit territoriaalautonoomiat. Venemaa soomeugrilastel ei ole ühtki emakeelset keskkooli ning emakeelset algharidustki pole igal pool võimalik saada. Viimasel ajal toimunud muutused
võrk. 1860. aastatel said talupojad võimaluse vabalt liikuda. Suurenes ka sotsiaalne mobiilsus, st ameti ja elulaadi vahetamise võimalus, mis soodustas talupoja laste muutumist töölisteks, väikekodanlasteks, haritlasteks jne. Samal ajal algas ka eestlaste kiire linnastumine, 32 millega on seotud ka sotsiaalne diferentseerumine ja mobiilsus. Samuti hakkas sellal vana rahvakultuur linna- ja industriaalkultuuri mõjul muutuma. Seega olid 20. sajandi alguseks olemas kõik olulised tingimused kohamurrete nivelleerumiseks. 20. sajandi algupoolel hakkasid lisanduma teadlikud murrete kadumist soodustavad aktsioonid (teadlik kirjakeele korraldus, avaliku elu muutumine 1920. aastate teisest poolest tugevalt normikeelseks, 1930. aastatest otsene murretevastane võitlus, mis sai hoo sisse eriti Stalini ajal ja tipnes 1960. aastatel). Nende tegurite mõjul on traditsioonilised murded 20
annaabi.ee 
