sündmus B, teadmata tegeliku sündmuse A põhjust. Kui inimene näeb näiteks talvel liiklusõnnetust, eeldab ta, et seda põhjustas libe tee. Inimene seostab toimunud sündmusi mingi põhjusega, millega tal on varem kokkupuudet olnud, või millest ta on kuulnud, jättes kõrvale selle, et liiklusõnnetust võisid põhjustada paljud muud faktorid. Selliste skeptiliste mõtetega jõudiski Hume induktsiooniprobleemini. (Vickers, 2014) Hume andis klassikalise sõnastuse induktsiooniprobleemile raamatus „Traktaat inimloomusest“. „Olgu inimesed kord täielikult veendunud neis kahes printsiibis, et mingis objektis ei ole iseenesest võetuna mitte midagi, mis võiks anda aluse teha sellest järeldusi objektide kohta peale selle objekti; ning et isegi pärast objektide sagedase ja püsiva ühenduse vaatlemist ei ole meil alust teha mingit järeldust mingi objekti kohta peale nende, mille kohta
See vajab ise ennem õigeks tunnustamist. Intuitiivselt võib paista, et kui üldise seaduse toetus vaatlustega kasvab, siis suureneb ka tema tõesuse tõenäosus. Ei saa kasutada siin tõenäouslikku versiooni, sest tõenäosus, et universaalne üldistus on tõene, võrdub lõpliku arvu ja lõpmatu arvu jagatisega, mis on alati null – siin ei loe vaatluste lõplikhulk (44). Induktivistliku programmi päästmine ja kriitika (44). 3.Võimalikke vastuseid induktsiooniprobleemile (45-47). Esimene vastus on skeptiline: teadust ei saa mõistuspäraselt õigustada. Teine vastus on muuta leebemaks induktivistlikku nõuet, et kogu loogikavaba teadmistehulka peab tuletama kogemusest ning kaitsta induktsiooniprintsiibi põhjendatust millestki muust lähtudes. Kolmas vastus on vastata nii, et teadus ei põhinegi induktsioonil. Kui saab kindlaks teha, et teads induktsiooni ei sisalda, oleks induktsiooniprobleem välditud – seda proovivad teha falsifikatsionistid (Karl Popper)
annaabi.ee 
