On olnud edukaid ennustusi ja seletusi, mi said võimalikuks induktiivselt tuletatud teaduslike seaduste ja teooriate tõttu – seda vaatlevad nad kui induktsiooniprintsiibi õigustust. David Hume näitas ära, et selline induktsiooni käsitlus on vastuvõetamatu (40). Õigustuslik arutluskäik induktsioonile on see, et kui toimis edukalt esimesel, teisel jne juhtumil, siis toimis see edukalt alati. Aga ei saa kasutada induktsiooni, et õigustada induktsiooni – seda nimetatakse „induktsiooniprobleemiks.“. Nõue, et kõik teadmised tuleb induktsiooniteel tuletada kogemustest, välistab induktsooniprintsiibi, mis on induktivistliku seisukoha alus. Induktsiooniprintsiibi õigustamine on tautoloogiline. On aga veel puudusi (40). Kui palju vaatlusi annab kokku suure hulga? Tuleb täpsustada „suur hulk“. Lisaks on nõue vaatluste mitmesuguste tingimuste kohta, mis esitab probleeme. Näiteks induktsioon ei suuda tunnistada järgnevat: tähendust omavad variatsioonid eristatakse
suhteliselt kindel, et kuskil naaberparagrahvis pole kirjas ebamugavat Toimetamise teemad 213 erandit nende ilusale reeglile. Korpuse või lugejaküsitluse puhul, eriti tähenduste üle vaidlemisel on aga praktiliselt võimatu tõestada, et mingit väljendit ei ole kunagi kasutatud, et ükski spetsialist seda nii ei mõista või et see ei tähenda väidetud asja. Teadusfilosoofias nimetatakse seda induktsiooniprobleemiks: üks- kõik kui suure arvu teooriat toetavate näidete pealt ei saa põhimõtteli- selt teha üldistust, et teooria kehtib alati, küll aga saab teooria ümber lükata üheainsa vastunäitega. Lühidalt • Suur osa tõlkimisel tehtavatest valikutest on subjektiivsed ja põhinevad tõlkija maitsel. • Sama suur osa toimetaja ettepanekutest on sama subjektiiv- sed ja põhinevad toimetaja maitsel. • Kuigi pole välistatud, et toimetaja maitse ongi parem,
annaabi.ee 
