puudumisel andur elektrilisi impulsse ei genereeri. Tänu oma väikestele mõõtudele ja väikesele massile saab aktiivandureid paigaldada rattalaagri juurde. Sellisel juhul on anduriketas sisse ehitatud laagri separaatorisse ning andurikettaks on vahelduv magnetväli. Reeglina on aktiivsete anduritena kasutusel Halli efektil põhinevad või siis magnet- takistuslikud andurid. Nende andurite poolt genereeritava signaalpinge suurus ei sõltu andurketta pöörlemissagedusest, nagu see oli induktiivanduritel. Küll on aga signaali vaheldumise sagedus proportsionaalne ratta pöörlemissagedusega, nagu see oli ka induktiivanduritel. Aktiivsetelt anduritelt antakse digitaalne signaal arvutile ühe juhtme kaudu. Võrreldes induktiivanduritega, on sellisel ülekandemeetodil vähem võimalusi häirete tekkeks. Aktiivsete andurite eeliseks induktiivandurite ees on veel: • Peale pöörlemissageduse, võimaldab anda infot ka pöörlemissuuna kohta
2.3.) kus: U – toitepinge; δ – õhupilu pikkus; 6/27 jklng3.sxw ω – voolusagedus; ω – mähise keerdude arv; μo – õhu magnetiline läbitavus; SM – magnetjuhtme ristlõige Induktiivandurite kasutamisel võetakse staatilise karakteristiku lineaarne osa tööpiirkonnaks. Joonisel 0.2.8a toodud induktiivanduri tööpiirkond on 0.01 – 5 mm, Tunduvalt suurem on staatilise karakteristiku lineaarne osa induktiivanduritel, mille õhupilu pikkus on muutuv nii nagu joonisel 0.2.8b – neid andureid kasutatakse liikumistel 10 – 15mm. Suurte liikumiste mõõtmiseks kasutatakse liikuva südamikuga induktiivandureid (joonis 0.2.8d). Kui südamik on viidud täielikult pooli sisse, millele on keritud induktiivanduri mähis,siis reaktiivtakistus on maksimaalne, kuid vool I, mis läbib mähist on minimaalne. Südamiku väljaviimisel mähisest hakkab reaktiivtakistus vähenema ja mähist läbiv vool suurenema