kirjutas vähemasti kaks luuletust lätikeelset, mis on saanud tuntuks tänu sellele, et saatis need impeeriumi pealinna Peterburi, Katariina II-le endale. Tegemist on lätikeelsete luuletustega, kus kurdetakse mõisate ülekohtu peale ja palutakse keisrinnalt kaitset õigusetutele talupoegadele. Kuigi oli piisavalt ülistanud keisrinnat ja lootnud temalt ülistajat, juhtus temaga see, mis ikka juhtus – pandi vangi ja vangis tema suri. Järgmine on tuntud kui Pime Indrikis. Lapsepõlves oli kaotanud nägemise ja teenis leiba kingsepana. Ilmselt oli siis aega mõtelda töö kõrvalt, mõtles siis luuletusi välja. Tuntuks sai tänu sellele, et tema laulud, luuletused pälvisid kohaliku letofiilist pastori tähelepanu ja tema algatusel anti välja väikene luulevihik „Pime Indrikise laulud“ – esimene lätlasest kirjanik, luuletaja, kelle teosed jõudsid trükki. Anna – enam-vähem viimasega samal ajal. Ühes kirikulaulude kogumikus luuletus „Meie armsale
Ojakääru omaga meil paarkümmend aastat tagasi. Mõlemal oli oma muusikaajalooline saade raadios, millest nad pühendasid suure osa džässmuusika tutvustamisele. I. Mažurs oli ka aastaid Läti Rahvaloomingu Maja muusikaosakonna juhataja, pianistina Dave Brubecki austaja ja tema stiili järgija. Tema usaldusväärsust Läti džässiajaloo tundjana kinnitab oma kirjas siinkirjutajale (6.04.2006) ka Läti noorema põlve džässmuusik ja - pedagoog Indrikis Veitners. 55 Ka Valgast pärit kirjanik Valve Saretok mainib oma autobiograafilises romaanis, et moeuudised, sh džässinoodid, saabusid Valka tavaliselt Riiast, mis oli moeteadlikum, suurlinlikum ja ka lähemal kui Tallinn (Saretok 1956: 223). Ta räägib palju Valga ja Valka headest kontaktidest ja vastastikusest läbikäimisest, kuid mitte kordagi ei maini ta Läti tantsu- või džässorkestreid, kuigi džäss oli tema väitel 1920. aastate lõpul Valgas väga moes.