ühekohalist (unaarset) funktsiooni ühekohaliseks ehk unaarseks predikaadiks. Antud näites on unaarse predikaadi määramispiirkonnaks ehk lähtehulgaks naturaalarvude hulk, sihthulgaks on tõeväärtuste hulk. Lähtehulga elemente nimetatakse predikaatloogikas indiviidideks ning seda hulka ennast omakorda indiviidide hulgaks. Indiviidide hulgal võib defineerida indiviidimuutuja, see on muutuja, mille väärtuseks võib olla indiviidide hulga mis tahes element. Indiviidikonstant on sümbol, mis fikseerib konkreetse indiviidi. Saame määratleda unaarse predikaadi „x on algarv”, mida võib tõlkida predikaatarvutuse keelde kui A(x) või ka lihtsalt kui Ax, kus x∈ N. Seda saab sõnastada: suvaliselt valitud naturaalarv on algarv. Mõnikord esitatakse nõue, et predikaadi indiviidide hulk ei tohi olla tühi. Predikaatloogikas ei tehta vahet subjektide ja predikaatide kui lauseliikmete vahel selles mõttes nagu traditsioonilises loogikas
ühekohalist (unaarset) funktsiooni ühekohaliseks ehk unaarseks predikaadiks. Antud näites on unaarse predikaadi määramispiirkonnaks ehk lähtehulgaks naturaalarvude hulk, sihthulgaks on tõeväärtuste hulk. Lähtehulga elemente nimetatakse predikaatloogikas indiviidideks ning seda hulka ennast omakorda indiviidide hulgaks. Indiviidide hulgal võib defineerida indiviidimuutuja, see on muutuja, mille väärtuseks võib olla indiviidide hulga mis tahes element. Indiviidikonstant on sümbol, mis fikseerib konkreetse indiviidi. Saame määratleda unaarse predikaadi ,,x on algarv", mida võib tõlkida predikaatarvutuse keelde kui A(x) või ka lihtsalt kui Ax, kus x N. Seda saab sõnastada: suvaliselt valitud naturaalarv on algarv. Mõnikord esitatakse nõue, et predikaadi indiviidide hulk ei tohi olla tühi. Predikaatloogikas ei tehta vahet subjektide ja predikaatide kui lauseliikmete vahel selles mõttes nagu traditsioonilises loogikas
annaabi.ee 
