(Eisen 1985: 10) Kuna munitsipaallasteaedades on rühmad suured, ei näe ma võimalusi, kuidas lapsi individuaalselt midagi tegema panna. Tavaliselt mängitakse ka rühmiti. Kui iga laps võtaks omale erineva mängu ning hõivaks selleks vajaliku ruumi, jääks rühmaruum väga väikeseks. Seepärast toimubki arendustegevus rühmades kollektiivselt. Esimeseks lahenduskäiguks peaks olema rühmade suuruse vähendamise. Seepärast on eralasteaedades võimalus vägagi lastega individuaalsemalt töötada. Paljud õpetajad seda harrastavadki. Nad jagavad rühma veel väiksemateks gruppideks ning vastavalt päevadele tegelevad lisaks rühmategevustele eraviisiliselt ka pisikeste gruppidega. J.Käisi toimetusel ja kooliuuendusrühma liikmete kaastööl ilmus aastatel 1931-1936 13 metoodilisest käsiraamatust koosnev sari neljas jaos ,,Uusi teid algõpetuses", mis käsitlesid peaaegu kõiki algkooli õppeplaanis olevaid aineid. Tema pedagoogilised ideed ja tööd leidsid
mängu. Mäng ei tohiks kujuneda kohustuslikuks, vastavaid ülesandeid tuleks teha siis, kui tingimused tunduvad loomulikud ning lastel on mänguks soov. Soosivaks teguriks on muidugi väike ja hubane keelekeskkond, näiteks väikestes eralasteaedades, kus rühmasid on vaid mõni. Eesti keele õppimise seisukohalt on väga kasulik vaadata eestikeelseid telesaateid ja kuulata eestikeelseid raadiosaateid. Kodusem õhkkond lubab individuaalsemalt lastele läheneda, mängimiseks ja suhtlemiseks koos õpetajaga on võimalusi rohkem. Väiksemate gruppide puhul on üheks heaks keeleõppe keskkonnaks loodus. Minnes lastega koos näiteks looduse õpperajale uudistama, saavad nii eesti kui vene keelt kõnelevad lapsed üksteist täiendada küsimuste ja oma tähelepanekute näol. Tehes seda ilmselt küll mitte teadlikult, kuid silmaga nähtu ja sellega kaasnenud emotsioon aitab ka võõrast keelt paremini mõista.
annaabi.ee 
