1848 a, võeti kasutusele sõna sotsiaalpedagoogika. Paul Natropi (1854-1924)- kogu pedag.peab olema oma olemuselt sotsiaalpedagoogika ja Hermann Nohl (1879-1960) sots.pedagoogika on rasketes oludes elavate inimeste pedagoogiline aitamine. J.H. Pestalozzi (1746-1827) mõjutas rahvakooli ja lastekodutegevuse laiendamist. N.F.S. Grundtvig- rahvakoolitusliikumise ideoloog ja algataja Karl Mager(1810-1858) talle tähendas sots.ped eelkõige üksikisiku kasvatamisele keskendunud individuaalpedagoogika alternatiivi. Hans Thiersch- ta rõhutab sots.pedagoogika teoorialoomes ja tegevuses lähtumist inimste argielust, reaalsest oludest milles inimesed elavad. Sots.pedag. tõõ on eelkõige inimeste konkreetne aitamine nende pingutustes parema argielu saavutamiseks. John Dewey (1859-1952) pragmaatilise pedagoogika teeooria esindaja
isetegevus ning käsitöö. Kogu õpetus peab algama lihtsamate kogemustega, mitte instrumentidega. Need peavad olema kogemuste tulemuseks ja õpetaja ning õpilase enese valmistatud. Sel teel harjutatakse mõistust mitte alistuma võõrale autoriteedile, vaid omandatakse võime asjade suhteid leida, ideid assotsieerida, instrumenete leiutada... Rosseau on pidanud käsitööd kogu kasvatust läbivaks printsiibiks. Ta on niihästi individuaalpedagoogika kui ka sotsiaalpedagoogika seisukohalt tööprintsiibi sügav põhjendaja ja selle arengu suurim tõukejõud. Rosseau neli imperatiivi: vaatlus, isetegevus, praktika, siduvus on ja jäävad klassikalisteks. Émile Varajane lapseiga (esimene raamat) Kõik on hea, mis tuleb Looja kätest, kõik hävib inimeste kätes. Selles olukorras, milles asjad praegu seisavad, oleks inimene kõige moonutatum olevus, kui ta jäetaks sündimisest peale enese hooleks teiste hulka