VANASÕNA-kirjeldavad ja iseloomustavad mitmesuguseid elunähtusi, õpetavad, kuidas õigesti talitada. Anonüümsed- autor teadmata. AFORISM-vaimukas napisõnaline ütlus milles sisaldub üldistatud mõte või eluline tõde. Individuaallooming. KEERDKÜSIMUS- koomiline, tihti absurdi kalduv küsimus või ülesanne.
· Teravmeelsus on haritlase häbematus. (Aristoteles) · Igaüks kuuleb ainult seda, millest ta aru saab. (Johann Wolfgang von Goethe) · Südametunnistus on koer, kes käib su kannul ja haugub. (Autor teadmata) Aforismid on lühikesed, mõni koosneb ainult paarist sõnast: · Rutta aeglaselt! (Octavianus Augustus) · Teadmine on jõud. (Francis Bacon) Kui aforismidele lähedased vanasõnad ja kõnekäänud on anonüümsed, siis aforism on enamasti individuaallooming. Esineb nii iseseisva zanrina kui ka lülitatult pikemasse teksti, mis tervikuna ei ole aforistlik. Lakoonilist ja täpset väljendusviisi nimetatakse aforistlikuks stiiliks. Kuulsamaid aforiste: Platon, Seneca, Augustinus, Michel de Montaigne, Blaise Pascal [1], Voltaire, Oscar Wilde, Friedrich Nietzsche, Arthur Schopenhauer, Georg Christoph Lichtenberg [2] Eesti autoritest on aforisme on tekstidesse poetanud Friedrich Reinhold Kreutzwald, Juhan
Laulude stereotüüpia uuringute tuum 1950.-1960. aastetel: Tüpologiseerimise eesmärkidel eristada: - Tüübikindlad värsid seotud kindla laulutüübiga - Stereotüüpsed värsid - kasutavad erineva tüübi lauludes (nt tavapärased laulualgusvärsid, pöördumised-ütted vms, korduslauludes kompositsiooniomased värsid: nuttes koju, troost) - Imporovisatsioonid mida tüübi määramisel arvestada ei saa (kõrvalekadled traditsioonist; individuaallooming, mida kollektiiv ei tunnusta vms) Traditsiooni mõiste muutub 20. sajandi viimasel veerandil mitmekihilsemaks: Traditsioon kui laulmine Traditsioon- kultuur: - Traditsiooni mõiste hägunemine - Uute mõistete kasutuselevõtt o Laulutraditsioon versus laulukultuur Stereotüüp: - Mõtteline, mentaalne nähtus - Ühtekuuluvustunnet (identiteeti) näitav väline märk Regilaulu-uurimises
annaabi.ee 
