Inimõiguste areng Klassikalises rahvusvahelises õiguses valitses seisukoht, et inimõiguste kaitse kuulub riigi absoluutsesse jurisdiktsiooni. Modernses rahvusvahelises õiguses on see seisukoht kardinaalselt muutunud, kuigi ka tänapäeval leidub riike, kes leiavad, et inimõiguste kaitse on peamiselt siseriiklik asi. Inimõiguste kaitse arenguga loovutasid riigid teatud osa oma suveräänsusest. Selle üheks väljenduseks on olnud individuaalkaebuste esitamise aktsepteerimine rahvusvahelises menetluses, aga ka üksikisikute rahvusvaheline vastutus. Inimõiguste kandjad ja adressaadid Inimõigused on traditsiooniliselt olnud üksikisikute õigused riigi suhtes. Mõnede inimõiguste realiseerimine ongi sageli mõeldav vaid inimeste ühenduses (usuvabadus, ühinemisvabadus). Inimõiguste kaitse ei toimu ainult vertikaalselt, st suhtes riik isik, vaid ka horisontaalselt, mis
inimõiguste komiteele. Selleks aga peavad vaidluse osapooled inimõiguste komitee jurisdiktsiooniga nõustuma ning ammendatud peavad olema siseriiklikud kaebevõimalused. Malanczuk ei pea menetlust tõhusaks, sest tulemuseks on sõbraliku lahenduse leidmine inimõiguste komitee poolt, kelle otsused siduvad ei ole. Probleeme on ka seoses riikide arvukate reservatsioonidega. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste paktile lisati 1996. aastal I lisaprotokoll, millega loodi individuaalkaebuste menetlemise võimalus. Mis aga ei muutnud inimõiguste komitee otsuseid siduvateks ega loonud otsuste jõustamise mehhanismi ega sanktsioonide rakendamise võimalust. Otsuste mittetäitmise vastu aga võideldakse avalikustamisega. 1989. aasta II lisaprotokolliga kaotati surmanuhtlus. Inimõiguste ülddeklaratsioon on vastu võetud ÜRO Peaassamblee poolt 10. detsembril 1948 resolutsiooniga nr 217 juriidiliselt mittesiduva dokumendina. Inimõiguste üld-
annaabi.ee 
