ligimeelitamiseks soodustada kooperatiiv- ja individuaalehitust.[16] 1970.1980. aastate Nõukogude arhitektuuril oli kaks nägu, need olid demokratiseerimise kümnendid, mille ajal otsiti viise, kuidas vastata inimeste uutlaadi nõudmistele ja soovidele (neil aastatel oli oluline kriitilise arhitektuuri ja avalikkuse dialoog), ja samal ajal olid need privatiseerumise ja avalikkusest eemaletõmbumise kümnendid, mille jooksul sündisid peale massilise individuaalehituse (seda toetasid eriti majandid) arvukad üksteist üle trumbata püüdvad asutuste saunad, partei ladviku ja valitsuse eliidi suvekodud ning eriprojektiga kortermajad kui omamoodi ihalusobjektid, mille puhul teadmine läänemaisest luksusest segunes kohaliku eluviisi ja asjaajamisega.[16] 1973. aastaks olid põhiosas valminud Tallinna Mustamäe elamud ning samal aastal hakati ehitama Tartu Annelinna (projekt 1969, Mart Port, Malle Meelak, Ines Jaagus), mis tollal olid mõeldud
Tavaliselt on turg tugevalt heterogeenne, sest inimeste soovid omavad alati individuaalset pitserit. Firma, kes tahab sellise turu vajadusi rahuldada, peab looma väga palju erinevaid turunduskomplekse (toote-, hinna-, jaotuse ja edustuse kombinatsioone). Need vastavad küll iga tarbija soovidele, kuid tootja seisukohast oleksid ilmselt ebarentaablid (välja arvatud mõned üksikjuhud, kus toote hind kujuneb kalliks ja kompenseerib tehtud kulutusi, näiteks individuaalehituse valdkonnas). Seepärast on firmal kasulikum vaadelda turgu mitte indiviidide, vaid rühmade tasandilt, mida on võimalik moodustada enam-vähem ühesuguste vajaduste/soovide alusel. Piltlikult öeldes tükeldatakse heterogeenne turg kvaasihomogeenseteks osadeks. Seesugust turu jaotamist nim. segmentimiseks. Segmendi teenindamine on firmale majanduslikult juba rentaablim, tarbijatele annab see aga sobivama kauba, hinna jt. turunduskompleksi elemendid
annaabi.ee 
