1.2 Toimetulek indigolastega. Indigolastega tuleks hakata rääkima juba sünnist alates ja just nimelt tõsiselt. Soovitatakse, et alates hetkest, mil nad rääkima hakkavad, olgu lapsevanemad nendega avatud. Laske neil alati välja öelda, mis neil südamel on. Isegi siis, kui nad beebid on, rääkige nendega tõsiselt. Tähtis oleks muidugi ära tunda, kas Teie laps on indigolaps või ei. Kui jõuate äratundmiseni, et Te kasvatate indigolast, siis tuleb hakata lapsega rääkima, kui täiskasvanuga. Nende lastega ei saa Te rääkida ülalt alla, sest nad nii-öelda sülitavad Teie peale, kui Te neid ülalt alla kõnetate. Nad ei ole sellised lapsed, kes austaksid vanu inimesi paljalt hallide juuste ja kortsude pärast. Ilmneb selline huvitav asi, et indigolaste lugupidamine tuleb ära teenida. Ja siit edasi kerkibki järgmine küsimus: 12 1
katsetavad nad erinevaid asju ja õpivad tundma piire. Nad tahavad, et neid julgustatakse, kuid soovivad samas teada ka oma ohutuse raame ning on tänulikud, kui informeerime neid valikutest, millel võivad olla ebameeldivad tagajärjed. Vanemad ei tohiks lastele jutustada sellest, et mida tohib ja mida mitte. See muudabki indigolapsed jultunuks ja sunnib neid võtma sisse kaitsepositsiooni. Mis aga eristab indigolast lihtsast riiukukest? Viimane soovib tähelepanu äratada ning teeb selle nimel lakkamatult koerusi. Ja kui ta on saanud, mida tahtis, keerab ta vinti veel veidi, et näha, kus on tema piirid. Indigolaps aga teeb koerust selle nimel, et teda mõistetaks või temaga vähemalt arvestataks. Kui see on juhtunud, jätab ta järele. See, millele indigolapsed reageerivad, on austus nende kui tarkade inimeste ja laste tõsiselt
annaabi.ee 
