vabaks. Samas jääb ikkagi kummitama inimese sarnasus kellavärgiga: kõik toimib ette määratult, kui ei tööta remondime, kui läheb rikki viskame minema. Aga inimese puhul näib selline mõtteviis võõrastav. Vastukaaluks ütleme, et inimese tahe on vaba ning loobume determinismist. Piisab, kui väita, et vähemalt mõni sündmus ei ole determineeritud. Leidub ju olukordi, kus mõni valik on nii keeruline, et pika kaalumise peale tehtud otsus tundub olevat küll vaba tahte ilming. Indeterministid tihtipeale sõnastavad vabaduse kui mõiste hoopis ümber: "--- Lõppkokkuvõttes ei või sõna tahtevabadus kasutamisest teha järeldust mitte tahte, soovi või kalduvuse kohta, vaid ainult inimese vabaduse kohta, mis seisneb selles, et ei ole takistusi, käitumaks vastavalt oma tahtele, soovile, kalduvusele." (Thomas Hobbes) Kritiseerides võiks aga küsida, et kui mõni minu tegu pole determineeritud, siis kuidas saaks seda üldse minu teoks nimetada? Kuidas sellest teost aru saada
olulist vahet ei ole. Determinismi ja indeterminismi erinevust selgitas ta nii: “Mida väidavad deterministid? Nad väidavad, et maailmas on kõik absoluutselt ära määratud. Tulevik ei peida enda rüpes mingeid ebaselgeid võimalusi, sest olevik on ühitatav ainult ühe tervikuga. Mingi muu tulevik peale selle, mis on fikseeritud igavikust saadik, on võimatu. Terviku osad moodustavad absoluutselt ühtse kivirahnu, milles pole mingit määramatust ega muutumist. [-- -] Indeterministid, vastupidi, väidavad, et osadel on teatud määral mänguruumi üksteise suhtes, et nad ei määra paratamatult üksteise seisundeid. Nad väidavad, et võimalusi võib olla rohkem, kui neid tegelikkuseks saab. Alternatiividest, mida me kujutleme, saavad mõlemad olla reaalselt võimalikud ning üks neist muutub võimatuks alles sel hetkel, kui teine ta iseenda realiseerumisega välistab. Indeterminismi seisukohalt ei ole maailm seega vankumatu faktide tervik
annaabi.ee 
