Joonis 6. Induktsioonandur Hammastega rootori ehk impulssratta kohal paiknev pöörlemissagedusandur koosneb magnetsüdamikust ja selle ümber paiknevast mähisest. Koos rattaga pöörlev rootor indutseerib anduri mähises vahelduvpinge, mille muutumise sageduse järgi määrabki juhtplokk ratta pöörlemissageduse. Halli andur Joonis 7. Halli andur Pöörlemissagedusanduritena on kastutusel ka selliseid Halli andureid millel on sirmi asemel kasutusel samasugune hammastega impulssratas nagu indutsioonandurilgi. Võrreldes induktsioonanduritega on Halli anduritel järgmised eelised: - signaali ampiltuud ei sõltu pöörlemissagedusest, mistõttu teda saab kasutada ka väga aeglaste liikumiste mõõtmiseks.(võimalik mõõta ka multimeetriga). - signaal püsib muutumatuna ka küllalt suure õhuvahe muutuse korral (0,1...1,5mm). Puuduseks võib pidada toitepinge (lisajuhtme) vajadust ja seda, et andur ei kannata polaarsuse vahetamist ega takistuse mõõtmist
kontrollimisest. Kui need on korras, peab väljundsignaal olema pöörlemissagedusega võrdeline ristkülikukujuline sammpinge. 4.3.3 MRE- magnettakistuslik andur Magnettakistuslikud (Magneto Resistive Elements) ehk MRE andurid meenutavad väliskujult induktsioonandurit ja tööpõhimõttelt Halli andurit. Anduri sees on takisti, mille takistus sõltub magnetväljast ja magnetvoo tiheduse muutumise suunast. Pöörlev impulssratas tekitab anduris 7...14 mA vooluimpulsi, mille sagedus muutub koos pöörlemissagedusega. Toitepinge on tavaliselt 12 V ning väljundsignaal sammpinge, mille min /max väärtused sõltuvad juhtplokis olevast takistist. Anduril on kaks juhet ja ta suudab mõõta ka väga väikest pöörlemissagedust. Anduri eeliseks on ka see, et õhuvahe küllaltki suur muutus (0,5...2 mm) ei mõjuta signaali kuju.
annaabi.ee 
