inimesed kaasa elama rahvamuusikale. Paraku ei tulnud see tal välja ja dzäss muutus üha populaarsemaks. Kui dzäss 1920. aastatel Euroopasse hakkas levima, siis Euroopa muusikud ütlesid dzässi koht ainult head. Nad nimetasid dzässi Ameerika muusikaklassiks. Denveris sündinud Paul Samuel Whiteman üritas dzässi paremaks muuta. Ta arvas, et dzäss oleks täiuslikum, kui dzässimängijatele kirjutada mõned noodid ette ja vähendada improviseeringut. Nii muutis ta dzässi inimestele meeldivamaks. Ta üritas rahvale näidata, et dzäss ei ole pelgalt sensuaalne neegrimuusika, vaid on kogunisti Euroopa muusikaklassi tasemel. Mõne aja pärast ilmus rahva ette New Orleansist pärit Louis Armstrong. Louis avaldas dzässi arengule tugevat mõju, muusika fookus liikus kollektiivselt improvisatsioonilt sooloesitusele. Selle korra töttu sai ta hakata üksinda dzässi esitama. Louisel oli omapärane hääl, mis oli hästi äratuntav.
muusikaharrastustele. Alles siin võis unistus astuda Peterburi konservatooriumi kujuneda vältimatult kindlaks otsuseks. Siit võis Mart Saar leida tuge ka selleks, et end sisseastumiseks vajalikult ette valmistada. Joosep Kapi poeg Hans Kapp, kes peale isa surma jätkas tema tegevust, hakkas Saarele õpetama klaverimängu. Kõige enam õhutas Saare muusikahuvi Joosep Kapi noorem poeg Artur Kapp. Suviti viibis viimane tihti Suure-Jaanis. Seal kuulis ta Mart Saare improviseeringut orelil. A. Kapilt sai M. Saar otseseid andmeid õppetööst Peterburi konservatooriumis. A. Kapp toetas M. Saare edasiõppimiskavatsusi. 1.4 Eesti Aleksandri-linnakoolis Enne konservatooriumi minekut õppis Saar veel kaks aastat Põltsamaal "Eesti Aleksandri- linnakoolis". Eesti õppekeelega linnakooli asutamine oli üheks rahvusliku liikumise ajastu üldrahvuslikuks suurürituseks. Olemasolevais linnakoolides oli õppekeeleks saksa keel. Need koolid olid kadakasaksluse taimelavaks
annaabi.ee 
