Muusika oli vägagi mitmekülgne ja tänapäevasest klassikalisest jazzist üsna erinev. Minu lemmik palaks osutus ,,Eyala". See eristus teistest esitatud lugudest, olles hoopis rahulikum ja isegi nukra alatooniga. Kuigi laul oli taaskord douala-keeles, jõudis meeleolu ja tunne ilma sõnu mõistmatagi kohale. Meeldisid muidugi ka põhiliselt kõlanud hoogsamad ja kaasahaaravamad laulud, mis olid valdavalt ka inglise keelsed. Samuti jäi hästi meelde kiire improvisatsioonipala, kus muusikud mängisid seda, mis neile pähe tuli. See kinnitas taaskord esinejate loovust ja instrumentide valdamise kõrget taset. Kontsert oli minu jaoks päris erakordne ja meeldejääv. Ilmselt seepärast, et ma ise igapäevaselt jazzi ja kontserdil kõlanud lugusid ei kuula, oli tegu uudse kogemusega, meeldiva vaheldusega tavapärasele. Arvan, et see ei jätnud kedagi publiku seast külmaks, ka neid kogenumaid kuulajaid, kelle jaoks kontserti formaat võis olla pisut tavapärane
Ta näpud liikusid väga kiiresti kuue keelelise, laia kaelaga basskitarril, mis on nimelt vägagi oskuslik tegevus. See erines teistest aafrikapärase kõlaga lugudest ja oli kuulda väga head jazzbasskitarri. Samuti jäi meelde üks hästi fungilik lugu,ilmselt seetõttu, et see oli hea, kaasahaarav ja samuti ei olnud see võõras lõõritavas keeles, vaid inglise keeles.Kolmas meeldejäävaim pala oli kiire slapbass tehnikaga(terava pöidlalöögiga keelte pihta löömine) improvisatsioonipala, kus muusikud lihtsalt mängisid seda, mis neile esimesena pähe kargas. See oli teistest märksa hoogsam pala. Bona oskas väga hästi publikuga suhelda,see oli üks osa showst ilma milleta oleks jäänud kontsert pisut tuimaks.Nimelt ta rääkis eesti keeles, tegi mõningaid nalju , naeratas rõõmsalt koguaeg ning isegi vihjas avameelselt enda kanepi suitsetamise harjumusele. Ta isegi suutis publiku üht
annaabi.ee 
