on ta juhatanud paljude gruppide muusikategevust. 1982. aastal valiti Lembit Saarsalu festivali "Jazz-Linn" raames Eesti parimaks dzässmuusikuks. Lembit Saarsalu nimetatakse eesti dzässi visiitkaardiks maailmas, seda kinnitab aukartust äratav kontsertide geograafia, mis ulatub Alaskast Kamtsatkani ning Norilskist Mauritiuseni. Lembit Saarsalu ei piira end dzässi kitsa raamiga, tema väljenduslaad ulatub bluesist ja swingist dzässi vabade vormideni, tema improvisatsioonianne avaldub sügavalt isikupärases meloodias. Tõnis Kruusement
püüdsid valgeid imiteerida ja valged omakorda mängida nii, nagu mustad seda tegid. On teada, et juba seljataha jäetud: esile kerkisid individuaalselt mõjuvad solistid. kellele ülejäänud ansambel oli valgete jazzorkestrites oli esialgu tublisti minstrellikku karikeerimist ja tühiseid reklaamitrikke suurema taustaks. Niisugustes tingimustes äratas Louis Armstrongi isikupärane improvisatsioonianne üha menu lõkkele puhumiseks. Pealiskaudse kuulaja jaoks ei ole New Orleansi ja dixieland'i stiilide vahel laiemat tähelepanu.Tema pingeline, intensiivse vibraatoga mängulaad sai eeskujuks mitte ainult mingit olulist vahet. Siiski erineb valgete orkestrite viljeldud varane jazzmuusika neegrite stiilist, vaskpilli-, vaid ka saksofonimängijatele.