Selgelt klassitsistlikud lahendused pääsevad Eesti oludes maksvusele alles 19. sajandi alul. Hulgaliselt selles stiilis hooneid oli Tartus. Need ehitati pärast 1775.a. tulekahju. Kohaliku ehitusmeistri J. H. B. Walteri projekti järgi valmis 1789. aastal raekoda. Oma üldilmelt on see sarnane paljude Põhja- Euroopa väikelinnade raekodadele. Teine tuntud ehitis oli suurtest graniitplokkidest valmistatud Kivisild. Selles oli aimata antiiksete võidukaarte imposantsust. Paraku sild hävis II maailmasõjas nagu paljud hoonedki. Tallinnas oli ehitustegevus nimetatud ajajärgul teistsuguse suunitlusega. Kui Tartus ehitati eelkõige uusi maju, siis Tallinnas tehti palju ümberehitusi. Muudeti keskaegsete hoonete fassaade, väiksemaid naabermaju ehitati kokku üheks suuremaks (nt. Lai t. 32, Lossi pl. 4, Kiriku t. 2). ). Varaklassitsismi perioodi tähtsaim hoone on Toompea loss, vana linnuse ümberehitus kubermanguvalitsuse hooneks. Töid
peakorruse kergete sambapaaride kontrasti. Hoone keskrisaliidi kolmikviilu kaunistab reljeef. Napoli arhitekt P. Bianchi ( 1787 - 1849 ) on San Francesco di Paola kiriku arhitektuuris (1815 - 1834 ) otseselt ära kasutatud Rooma keisririigi arhitektuurist saadud impulsse: kiriku põhimassi moodustav võimas rotund selle ees asuva joonia stiilis portikusega võimaldab paralleele tõmmata Rooma Panteoniga; portikusega külgnev kolonnaad lisab ehitusele imposantsust. Klassitsismiajastu ehitisi on pea igas Itaalia linnas, ometi ei suuda itaalia klassitsistlik arhitektuur võistelda varasematel perioodidel looduga. Skandinaaviamaade klassitsistlik arhitektuur on suhteliselt vaoshoitud . Taanis langeb klassitsismi levik kokku Kunstide Akadeemia loomisega, arhitektuuris on varaseim esindaja K. F. Hardsdorff, kes on ühtlasi ka esimene KA arhitektuuriprofessor. Harsdorffi ( 1735 -
annaabi.ee 
