turvatunnet ja head elu. Antikommunism – tulenevalt suhtumisest omandisse, ei saagi olla mingisugust tolereerimist kommunistliku ideoloogia suhtes. Kommunism täiel kujul tähendab konservatiividele „pühade“ institutsioonide nagu loomulik aristokraatia, eraomand, kogukond, kirik, ka perekond, hävitamist. Samuti on konservatismile moraal materialismist olulisem väärtus. Sotsialismi juures kritiseeritakse veel impersonaalset ja suurt bürokraatiat ning isikliku energia ja motivatsiooni pärssimist
Üllatusena oli teise vaatuse algul ka üks vokaaliga osa, mille esitajaks oli Rahvusooper Estonia naiskoor. Muusikateadlane Kerri Kotta on ,,Krati" kavas püüdnud lahti seletada Tubina virmalistekujundit. Ta kirjutab: ,,Kuigi virmalistekujundit on Tubina muusikas seostatud sageli negatiivse algega, on selle 9 motiivi tähendusväli oluliselt laiem. Pigem näib see sümboliseerivat impersonaalset (loodus)jõudu, mis olenevalt kontekstist võib avalduda nii positiivse kui ka negatiivsena. On tähendusrikas, et mainitud kujund seostub balletis esmajoones Kratiga, samas Kratti kui konkreetset tegelaskuju siiski otseselt tähistamata". Ka mulle tundus teises vaatuses, et kohati ei olnud Kratt mitte kättemaksuhimulina vaid pigem kurb ja enesekaitsel. Nõustun muusikateadlasega, kes väitis, et
poliitiliste, filosoofiliste, lingvistiliste tsitaatide või pikemate tekstide näol. 2. vahel kasutatakse ideede väljendamiseks väikesi raamatuid, illustreeritud tekste, fotosid, filme, galeriiseintele kirjutatud sõnu, matemaatiliste valemitega täidetud lõuendeid 3. teosed ja ideed esitatakse happeningi kujul, need on juhuslikud ja ajutised 4. läbi kehakunsti (kunstnik eksponeerib oma keha kui impersonaalset objekti) jõutakse kindla ülesehitusega etendusteni performance tihti sisaldavad kunstnike enese vigastamisi või piinamisi KUNSTNIKUD Joseph Kosuth (1945), ameeriklane, on kõige radikaalsem esindaja. Eitab igasugust kunstilist teostust, eelistab sellel ideed ja keelt. Esitab oma tekste ja arutlusi kui intellektuaalset kunsti. Kunst on kunsti määratlus. Hans Haacke (1936), sakslane, kes töötab USAs, tunneb huvi kunsti ja poliitika suhete vastu. Toob välja