kohaldatakse käesolevat konventsiooni kogu veo kohta. Kui aga tõendatakse, et kaup on läinud kaotsi, vigastatud või selle üleandmisega viivitati teise veeliigiga vedamisel ning selle põhjuseks ei olnud autovedaja tegevus või hooletus, siis autovedaja vastutust ei määrata kindlaks mitte käesoleva konventsiooniga, vaid selliselt, nagu määratakse kindlaks teise veoliigi vedaja vastutus, kui saatja sõlminuks kaubaveolepingu teise veoliigi vedajaga vastavalt selle veoliigi seaduse imperatiivsetele normidele kauba veo kohta. Kui aga sellised imperatiivsed normid puuduvad, siis määratakse autovedaja vastutus kindlaks käesoleva konventsiooniga. 2. Kui autovedaja korraldab vedusid ka teise veeliigiga, siis määratakse ka tema vastutus kindlaks käesoleva artikli punkti l kohaselt, nagu toiminuks autovedajana ja teise veoliigi vedajana kaks eri isikud. II peatükk VEDAJA VASTUTUS TEISTE ISIKUTE EEST
Lisaks dispositiivsuse põhimõttele saab rääkida ka imperatiivsuse põhimõttest. Imperatiivsuse põhimõte tähendab seda, et võlasuhte pooled ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda seaduses sätestatust, ehk lepingupooled ei saa kokkuleppeliselt välistada seaduses sätestatut. Seega tuleb lepingupooltel lähtuda ennekõike pooltevahelistes suhetes õigusakti sätetest. Näitena võib tuua sätted, mis on seotud tarbija õigustega, nt § 54, § 275. Lisaks tuleb imperatiivsetele sätetele tuleb tähelepanu pöörata ka kokkulepetele, mis võivad kahjustada inimese põhiõigusi ja vabadusi, nt enesemääramisõigus, tegevusvabadus. Kui aga lepingupooled siiski on lepingus välistanud seaduses sätestatu on antud kokkulepe tühine. St, et imperatiivsuse põhimõtte tagajärjeks on tehingu või lepingu punkti tühisus. Nt imperatiivseks sätteks on VÕS § 275, mille kohaselt on kokkulepe tühine, kui lepingupooled kalduvad seaduses sätestatust kõrvale.
Lisaks dispositiivsuse põhimõttele saab rääkida ka imperatiivsuse põhimõttest. Imperatiivsuse põhimõte tähendab seda, et võlasuhte pooled ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda seaduses sätestatust, ehk lepingupooled ei saa kokkuleppeliselt välistada seaduses sätestatut. Seega tuleb lepingupooltel lähtuda ennekõike pooltevahelistes suhetes õigusakti sätetest. Näitena võib tuua sätted, mis on seotud tarbija õigustega, nt § 54, § 275. Lisaks tuleb imperatiivsetele sätetele tuleb tähelepanu pöörata ka kokkulepetele, mis võivad kahjustada inimese põhiõigusi ja vabadusi, nt enesemääramisõigus, tegevusvabadus. Kui aga lepingupooled siiski on lepingus välistanud seaduses sätestatu on antud kokkulepe tühine. St, et imperatiivsuse põhimõtte tagajärjeks on tehingu või lepingu punkti tühisus. Nt imperatiivseks sätteks on VÕS § 275, mille kohaselt on kokkulepe tühine, kui lepingupooled kalduvad seaduses sätestatust kõrvale.
annaabi.ee 
