Hüpoteetiline ja kategooriline imperatiiv. Teoreetilise mõtlemise seadustel on sundiv iseloom. Nad ütlevad: Nii see on. Praktilise mõistuse seadused on nõudva ehk kohustava iseloomuga: Nad ütlevad: Sa pead nii toimima!. Nad nõuavad, aga nad ei sunni nii toimima. Nad sarnanevad käsule. Käsu puhul võib seda täita, aga võib ka täitmata jätta ( sel juhul peab tagajärjed lihtsalt vastu võtma). Sellepärast nimetab Kant praktilisi seadusi imperatiivideks. Selline imperatiiv võib olla tingitud või tingimatu. Lause: "Tahad sa kõrgesse vanadusse jõuda, siis pead sa oma tervist hoidma" on seda laadi käsk. See maksab iga inimese kohta. Kui ta hävitab oma tervist, siis ta haigestub ja sureb. Minu kohta kehtib ta aga üksnes sel tingimusel, kui ma sellele mingisuguse väärtust omistan, et kõrgesse vanadusse jõuda. 14
eeldaks eeskiri justkui selle andjat, teatavaks tegijat; aga - õigusnormis puudub selline käsuandja (normi eeskiri on ju kohustus!). Riik ei olevat käsuandja - temagi olevat õigusnormide toode (tulenevalt ei ole ka seaduseandja käsitatav sellise käsuandjana). Selliste mõiste sisustamise raskuste tõttu on Karl Olivecrona nimetanud õigusnorme 6 käsusuhetest vabadeks imperatiivideks. ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 1 v.t loengumapi II osa.Õigus. Kirjandus: Aarnio, 1; Narits, 54 2 v.t loengumapi II osa.Õigus. Kirjandus: Makkonen, 122 3 v.t loengumapi II osa.Õigus. Kirjandus: Aarnio, 1, lk 58 4 op. cit. 5 v.t deskriptiivne keel ning preskriptiivne keel: loengumapi II osa, Õigus, lk 18 6 Peame selgitama: riik käsuandjana sellises tähenduses on käsitatav n.ö
annaabi.ee 
