aastal kui seal avas uksed Keila linna ajaloolist nime kandev kohvik Kegel. Haapsalu raudteejaama hoone Haapsalu historitsistliku jaamaansambli projekteeris 1904. aastal arhitekt K. Verheim ja see valmis 1907. aastal. Vaksalihoone pidi tulema kogu liini suursuguseim, kuna sinna rajati keisririigi raudteetavade kohaselt II klassi jaam. 15 Ülipika fassaadiga kompleksi kuuluvad reisijatehoone, väikese torni ja varikatusega nn Imperaatoripaviljon ja ühendav katusealune. Neile lisaks asub jaamahoone ümbruses säilinud ja tänaseks kaitse all olevaid abiehitisi, näiteks: pagasiait, platvormiga kaubaladu, veetorn, depoo, vedurite pöördsild, raudteelaste elamud ja teised väiksemaid abihooned. Haapsalu jaamahoone projekt kinnitati 19. oktoobril 1904, välja arvatud Imperaatoripaviljon, mille teine variant sai heakskiidu alles 28. juunil 1905. Jaamahoone ehitust juhtis
puhvetiga. Saali laes olevad maalingud on raudteelaste mälestuste järgi maalitud sinna 1950. aastate kapitaalremondi käigus. Ootesaalist pääses jaamaametnike kontoriruumidesse, telegrafisti ruumi, sandarm-politsei valveruumi ning jaamaülema kabinetti, mida hiljem on kutsutud "punanurgaks". Parempoolses puitmahus asusid aga eraldi ruumid daamidele, puhvetitega I ja II klassi ootesaal (Eesti riigi loomisest alates üldine einelaud) ning köök. (1) Imperaatoripaviljon oli, nagu nimigi ütleb, mõeldud kasutamiseks üksnes keisrile või tema perekonnaliikmeile nende vastuvõtul ja ärasaatmisel. Ristkülikukujulises väikeses majas oli mitu ruumi, millest kaks suuremat olid keisri puhkeruum ja keisrinna buduaar. Hiljem on hoone pikka aega olnud kasutusel raudtee võõrastemajana. (1) Reisijatehoone ja Imperaatoripaviljoni vahele jääb suurte kaarakendega markeeritud katusealune ehk galerii (39 meetri pikkune), mis erinevatel aegadel on leidnud kasutust
annaabi.ee 
