Samuti suurendatakse MHC I ekspressiooni – nii et viraalsed peptiidid esitatakse tsütotoksilistele T rakkudele. Ka MHC II ekspressiooni – suurendab viiruspeptiidide esitamist helper T rakkudele, mis omakorda vabastavad tsütokiine (sh veel inteferoone). Inteferoon-gamma suudab otseselt aktiveerida immunrakke: nt makrofaage ja NK rakke. Inteferoone toodetakse vastusena: viirused, bakterid, parasiidid, kasvajarakud, endotoksiinid. 40 kraadi juures toodetakse inteferoone palju. Kasutatakse immuunteraapias. 3. Immuunvastus (T ja B lümfotsüüdid, IgA, IgM, IgG) Kaasasündinud immuunsüsteem – nahk, limaskestad, epiteel, komplement, NK rakud (tapavad, kellel pole MHC I pinnal) T lümfotsüüdid – abistavad B rakke, tapavad organismi viirusnakatunud rakke, arenevad tüümuses. Tunnevad ära võõrpatogeene. Tunneb ära rakusisese antigeeni. B lümfotsüüdid – toodavad antikehi, arenevad luuüdis. Saavad antikehi toota alles siis, kui T rakk aktiveerib (helper T rakud, retseptor CD4)
prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine. Veel kasutatakse haigust modifitseerivaid reumaravimeid e II rea preparaate, mis põhiliselt on immunoaktiivsed ained. Nende eesmärk on immunosupressiivne toime autoimmuunsele protsessile. Ravikuurid haigust modifitseerivate ravimitega kestavad poolest aastast mitme aastani. Nüüdisajal pööratakse suurt tähelepanu kombineeritud tsütostaatilisele ravile. Sel puhul kasutatakse üheaegselt 2-5 haigust modifitseerivat ravimit. Immuunteraapias on leidnud kasutamist monoklonaalsed antikehad, nt anti-CD4, anti-CD5, anti-CD7, anti-CD52, anti-TNFα ja interferooni preparaadid. Sellisel ravil on aga olnud palju kõrvalnähte. Perspektiivseks on osutunud luuüdi ja vere tüvirakkude autoloogne transplantatsion. Näidustusteks oleksid SEL, raskete tüsistustega reumatiodartriit, dermatomüosiit jt. R Süsteemne erütematoosne luupus (SEL ja SLE)
annaabi.ee 
