tsütokiinist, mis on seotud ka IgE tootmisega. Antud asjaolu suurendab võimalust, et PFi tekitavad ka antikeratitsüüte ja DSC1 sihtivad IgE antikehad. IgA ja IgM antikehad on väga harva esinevad PFi puhul. Uuringud näitavad, et koertel tuvastati PF positiivsetel koertel peamiselt IgG antikehi, kuid inimestel oli DSC1 vastu suunatud nii IgG, IgM kui ka IgE antikehad. (Bizikova et al., 2014b) Diagnoos põhineb kliinilisel leiul ning histoloogiliste, immunopatoloogiliste ja seroloogiliste uuringute tulemusel. Diagnoosimise aluseks on nahabiopsia leid ning diagnoos kinnitatakse immunofluorestsentsmeetodiga. (Tater et al., 2010) Haiguse kulg on enamasti krooniline ning aeglane. Kui ravi ei alustata, siis lööve laieneb ja võib komplitseeruda eluohtliku infektsiooni või metaboolsete häiretega valgu ning vedelikukaotuse tõttu. Epiteelbarjääri ulatusliku kadumise tõttu on infektsioonirisk suur.
tsütokiiniga. Kui rakk antud tsütokiini sekreteerib, haarab antikeha selle enda külge enne, kui see jõuab raku pinnalt eemale difundeeruda. Detekteerimiseks lisatakse fluorokroom-märgistatud teine, tsütokiinspetsiifiline antikeha; märgistatud rakke võib siis eristada näiteks voolutsütomeetriaga. Meetodi eelis eelmisega võrreldes on see, et kasutada saab elavaid rakke. 11. Interferoonide iseloomustus ja nende tähendus erinevate immunopatoloogiliste protsesside korral. Interferoonid on eriti tähtsad tsütokiinid, mis limiteerivad teatud viirusinfektsioonide levikut inimorganismis. Üks interferoonide grupp (IFN-alfa ja IFN-beeta) sekreteeritakse viirus-infitseeritud rakkude poolt. See interferoonide rühm on loomuliku immuunsuse osa. Sekretsiooni keskne stimulaator on dsRNA (kaheahelaline RNA, mis on viiruse genoomne või tekib infektsioonitsükli käigus).