1970.1980. aastatel jätkus uute vaktsiinide loomine ja vanade täiustamine viroloogia, molekulaarbioloogia ja geenitehnoloogia edusammude baasil. Loodi nakkushaiguste ennetamisel ja tõrjes revolutsiooni teinud leetrite, mumpsi, punetiste, A- ja B-viirushepatiidi, meningokokk-, pneumokokk-, puukentsefaliidi, jaapani entsefaliidi, tuulerõugete, Haemophilus influenzae b, Lyme'i tõve (kasutatakse ainult Põhja-Ameerikas) jm vaktsiinid. Loodud on uued, kõrgema immunogeensusega, madalama reaktogeensusega, efektiivsemad ja ohutumad marutõve, koolera, kõhutüüfuse, siberi katku, läkaköha, gripi ja pärisrõugete vaktsiinid. Uute efektiivsete ning ohutute vaktsiinide loomine ja tootmine on saavutanud sedavõrd kõrge tehnoloogilise taseme. Miks ja milleks vaktsineerida? Esimesest eluaastast hakatakse ravima, sest haigus võib tabada ka imikut. Veelgi enam, osa haigustest, mille vastu vaktsineeritakse, võivad kulgeda eriti raskelt just imikueas.
molekulmassiga (>10kDa), kompleksse ehitusega, mittelahustuvad koevedelikes, denatureerunud (natiivses vormis pole nii immunogeensed), degradeeritavad (mida kergem on antigeeni fagotsüteerida, seda immunogeensem ta on; nt T-rakkudele antigeeni esitlemiseks on vaja see esmalt proteolüütiliselt töödelda APC-de poolt). Parimad antigeenid on valgud, polüsahhariidid ja lipiidid on nõrgema immunogeensusega. Hapteen on molekul, mis pole eraldivõetuna immunogeenne, aga on võimeline reageerima spetsiifilise immuunvastuse mehhanismidega, juhul kui eelnevalt on immuunvastus esile kutsutud. Hapteenid on väiksed molekulid, mis ei kutsu ise esile immuunvastust, välja arvatud juhul kui nad on seotud kandja- molekuliga. Hapteen-kandja kompleks: hapteen ja kandja on omavahel kovalentselt seotud, immunogeense osa moodustab kandja. Hapteen pole immunogeenne, küll aga antigeenne
annaabi.ee 
