süsteemi antigeeni, millest määratakse põhiliselt viit antigeeni: D, C, E, c ja e. Nende viie antigeeni kombinatsioonidest moodustuvad Rh-fenotüübid. Enamasti ei ole kõigi viie Rh-antigeeni määramine vajalik, vaid piisab ühe, D-antigeeni, neist kõige immunogeensema määramisest. Umbes ühel protsendil inimestest on D-antigeeni erütrotsüütide pinnal vähe või väljendub nii nõrga reaktsioonina, et võib jääda avastamata. Nimetatakse s.o. Dweak (varem Du). D-antigeen on kõige immunogeensem, järgnevad c ja E. Veregrupi antigeenid kuuluvad erütrotsüütide membraani koostisse. Iga inimese verd iseloomustab teatud kompleks spetsiifilisi erütrotsüüdi antigeene. Tänapäevaks on avastatud juba üle 29 veregrupi süsteemi, mis omakorda koosnevad erinevatest antigeenidest (rohkem kui 300). Kliiniliselt olulisemad on erütrotsütaarsete veregruppide süsteemid rahvusvahelise numeratsiooni järgi: number nimi sümbol
soovimatute kõrvalekalletega nagu põletik ja palavik; vanus - väga noored ja vanurid) doosi suurus, lahustuvus koevedelikes degradeeritavus Üldiselt on immunogeensed antigeenid need molekulid, mis on organismile võõrad, suure molekulmassiga (>10kDa), kompleksse ehitusega, mittelahustuvad koevedelikes, denatureerunud (natiivses vormis pole nii immunogeensed), degradeeritavad (mida kergem on antigeeni fagotsüteerida, seda immunogeensem ta on; nt T-rakkudele antigeeni esitlemiseks on vaja see esmalt proteolüütiliselt töödelda APC-de poolt). Parimad antigeenid on valgud, polüsahhariidid ja lipiidid on nõrgema immunogeensusega. Hapteen on molekul, mis pole eraldivõetuna immunogeenne, aga on võimeline reageerima spetsiifilise immuunvastuse mehhanismidega, juhul kui eelnevalt on immuunvastus esile kutsutud. Hapteenid on
annaabi.ee 
