Neuroborrelioosi korral on antikehad määratavad ka liikvoris. NB! AK-de leid näitab eksponeerimist, mitte aktiivset haigust. Antikehade (eriti IgM) määramisel võivad anda ristreaktsioone teiste haigustekitajate (Treponema, riketsiad, Ehrlichia, CMV, EBV, HSV) vastased antikehad, samuti võib valepositiivseid tulemusi saada autoimmuunhaiguste korral (süsteemne erütematoosne luupus, reumatoidartriit). Positiivne või kahtlane test peab olema kinnitatud IgG ja IgM immunobloti abil. Alati ei välista valepositiivsust ka immunoblot-meetod. MOLEKULAARNE ANALÜÜS. Mitmed PCR ja hübridisatsioonimeetodite variandid, mis määravad uuritavas materjalis B.burgdorferi DNA-d. Leptospiroos HAIGUSETEKITAJA Leptospira interrogans. 0 0 NB! Optimaalne kasvutemperatuur on 280C – 300C, võib kasvada temperatuuril 11 C – 13 C. Leptospiroosi tekitaja võib säilida vees nädalaid ja kuid
(peroksüdaas, alkaalne fosfataas), mille korral toimub detekteerimine kromogeensuse või kemoluminestsentsi alusel, või radioaktiivse isotoobiga, detekteeritakse autoradiograafia abil. Immunoblott-analüüsil on kõrge spetsiifilisus, sest toimub antigeenide lahutamine elektroforeesiga. Kõrge tundlikkuse annab antigeen-antikeha vaheline immunoloogiline reaktsioon. SDS denatureerib valgud, st säilivad lineaarsed epitoobid, konformatsioonilised kaovad. Kliinilises diagnostikas on immunobloti kasutamine piiratud, sest ta on aeganõudev ja raskelt automatiseeritav. 100% puhaste antigeenide kasutamine iseloomustab ELISA meetodit, immunoblott võimaldab aga analüüsida nn musti antigeene. Immunoblotti kasutatakse referentstestina mitmete nakkushaiguste serodiagnostikas (HIV, H. pylori, Borrelia burgdorferii). Skriinimiseks immunoblott ei sobi. Veel kasutatakse seda meetodit autoantikehade määramiseks (tuumaantikehade leiu diferentseerimiseks, ENA- Extractable
annaabi.ee 
