CARMINA BURÀNA (Baierimaa laulud) ______ vagandid O fortuna! O Fortuna Oo saatus velut luna nagu kuu statu variabilis, olekult muutlik, semper crescis alati kasvad aut decrescis; või kahaned; vita detestabilis vastik elu nunc obdurat nüüd karastab et tunc curat ja teinekord hellitab ludo mentis aciem, mänguga vaimu teravust, egestatem vaesust potestatem rikkust dissolvit ut glaciem. sulatab nagu jää. Sors immanis Loterii, hiiglaslik et inanis, ja mõttetu, rota tu volubilis, sina meelevaldne ratas, status malus, halb seis, vana salus tühine õnn semper dissolubilis, alati kaduv, obumbrata on varjatud et velata ja peidetud michi quoque niteris; minule ka sära; nunc per ludum nüüd läbi mängude dorsum nudum oma palja selja fero tui sceleris. toon sulle peksule. Sors salutis Õnne ja et virtutis heaolu loterii michi nunc contraria, on mulle nüüd vastupidine, est affectus antakse et detectus
sel väikesel veidrikul kord puudu peaks tulema sellest ainsast rahast, mis kõlbab sissepääsu muretsemiseks paradiisi. Ta ristis oma kasulapse ja pani talle nimeks Quasimodo *, kas tahtis ta sellega päeva tähendada, millal ta tema leidis, või selle nimega kuidagi iseloomustada oma väikest ja väetit hoolealust kui puudulikku, visandlikku olendit. Tõepoolest, küürakana, ühesilmsena, kõverjalgsena oli Quasimodo ainult «peaaegu» inimene. 8 0 III. IMMANIS PECORIS CUSTOS, IMMANIOR IPSE' Ent nüüd, aastal 1482 oli Quasimodo juba suureks kasvanud. Juba mõnda aastat oli ta Jumalaema kiriku kellalööja oma kasuisa Claude Frollo armust, kes oli saanud Josasi ülemdiakoniks oma läänihärra Louis de Beaumont'i armust, kes omakorda aastal 1472, pärast Guillaume Chartier' surma oli saanud Pariisi piiskopiks oma patrooni Olivier le Daimi * armust, kes oli Louis XI habemeajaja jumala armust. Quasimodo oli niisiis Jumalaema kiriku kellalööja
annaabi.ee 
