vasar ega Ruhnu karugi mitte. Teatud vasturääkivus tekib siin kasvatusteadlase Peeter Põllu 1933. aastast pärit väitega, nagu oleks eestlaste häda traditsioonide puudus, see tähendab kommete, harjunud viiside puudumine, mis annaksid stabiilsuse. Irratsionaalsena tunduv ütlus ei seleta mitte kuidagi ehteestlaslikku tava pidada laulupidusid või heisata veebruarikuu kahekümne neljandal päeval Sinimustvalge. Täielikult immanentsena näivad traditsioonid omandavad Põllu seisukohast lähtudes hoopis tühise mõõtme. Eesti pole muidugi mõni vana haritud maa, millele kasvatusteadlane traditsioonides peituvat vaimu omastab, ent ometi ei saa alahinnata vähemalt püüdlusigi hoida au sees ja elus vanu kombeid. Paari aasta taguses Õpetajate Lehes on veel üks kasvatusteadlane, Maie Tuulik, kirjutanud: ,,Tänapäeval on traditsioon paljude otsustajate arvates primitiivne, sest on peavooludest kõrvale jäänud
Nii on see Montessori, waldorfi- kui ka Freinet' pedagoogikas. Lapsekeskses pedagoogikas mõistetakse kasvatust kui kasvada saamist, kasvada aitamist. Hermeneutika on tunnetuse peaprintsiip või ka mõistmisõpetus. Hermeneutika tagasitulek võlgneb William Diltheyle, kelle filosoofia põhiteemaks oli vaimuteaduste loomuse kirjeldamine nende suhetes loodusteadustesse. Hermeneutilise kasvatusteaduse ülesanne on olla teadus kasvatusest kasvatuse jaoks, et teha vaadeldavaks kasvatustegelikkuses immanentsena ( seesmiselt omane) olevad väärtus-ning tähendusstruktuurid. Hermeneutiline vaateviis viib taaskord kokku subjekti ja objekti, näeb ühisala uurija subjektiivsuses ning uuritava objektiivsuses, samasust indiviidis ja ühiskonnas. Teeb vaadeldavaks, kuidas minevik-olevik-tulevik üksteises sisalduvad ja kuidas teineteiseks saavad väärtused ning tõsiasjad. Aja vaim ja lapsepõlv Kasvatusteaduse uurimisvaldkonnas on palju tähelepanu pööratud lapsepõlvele. Lapsepõlve võib
annaabi.ee 
