värvust ja mustrit. Kui kameeleon liigub lehtedeta oksale, muudab ta oma värvi kiiresti pruuniks, lehtedes jällegi roheliseks. Vastasega silmitsi seistes võib kameeleon muutuda isegi mustaks (kui ta on vihane). Värvus muutub sel moel, et naharakud muudavad suurust ja viivad neis leiduvad värviosakesed (pigmendid) kas nahapinnale lähemale või sügavamale naha sisse. Kameeleonid liiguvad väga aeglaselt. Saaki püüavad kehapikkuse, otsast kurikataolise kleepuva iminapana toimiva keelega, mille heidavad suust välkkiirelt. Enamik kameeleone muneb. Muna jäetakse pinnasesse kraabitud urgu hauduma 3-10 kuuks. Suurim kameeleon, hiid- ehk raitkameeleon, elab Madagaskaril, samas elab ka mini- kääbuskameeleon, kes on üldse väiksemaid roomajaid (kuni 4,5 cm pikk) . Harilikku kameeleoni elab ka Euroopas.
sööma väikesi linde ja sisalikulisi. Saaki püüdev kameeleon ei jälita teda, vaid, jäädes paigale, ootab, kuni ohver ise talle küllalt lähedale jõuab. Äkitselt paiskab ta suust välja keele, mis venib sama pikaks kui ta keha ning tabab sellega saaki väga täpselt. Siis tõmbub keel nagu vedru tagasi suhu, tuues endaga kaasa toidu. Kõik see juhtub vähem kui sekundi jooksul. Keele ümar tipp toimib iminapana ja kleepub saagi külge. Seejuures arendatav rebimisjõud on küllalt suur, mis võimaldab kameeleonil toime tulla küllalt suure saagiga, mis suhu sattunult kohe teravate hammastega laiaks litsutakse ja alla neelatakse. Suus olles on keel paks ja lühike. Kameeleonid kasutavad keeltt veel kaste lakkumiseks ja mõningal määral kompimiseks. Kiiret värvuse muutumist võib isaste juures täheldada sigimisperioodil. Isased
Rindmik hästi arenenud. Kesk- ja tagarindmik omavahel tugevalt ühendatud. Eesrindmik vabalt liikuv, nelinurkne. Jooksujalad; pikkus liigiti erinev; reied alati jämenenud. Osadel liikidel olemas hüppevõime, selleks kasutatakse tugevnenud tagajalgu. Omapärased käpad: koosnevad 2 lülist, osadel ka 1. Küünised tugevasti taandarenenud; küüniste vahel paaritu jätke aroolium, mis talitseb iminapana. Tiivad pikad, lintjad; ääristatud tiheda karvastikuga. Tiiva tipp ümardunud või teritunud. Puhkeolekus tiivad tagakehal; pole võimalik kokku voltida. Vähe soonestunud. Esineb ka tiivutuid liike. Tagakeha värtnakujuline; 11 lüli. Tagakeha viimane segment väga väike. Munetiripstiivaliste emaste tagakeha tipus 4 hambulisest plaadist koosnev muneti; toruripstiivaliste emaste tagakeha tipp väljaveninud toru, kust väljub muna. Keskmise suurusega putukaselts, Eestis 38 liiki.
elus või surnud kaladest, kasutades suuiminappa ja sarvhambaid. Vanaaegkonnast tuntakse rohkete kivististena klassi Cephalaspidomorpha esindajaid, kelle lame pea ja eeskeha olid kaetud luukilpidega. Tõenäoliselt sõelusid nad toiduks (ripsmete abil või imedes) põhjast detriiti ja pisioleseid. 83. Jagatakse suureks rühmaks:lõuatud e. sõõrsuud ja lõugsuused. Lõuatud on silmud- Luudeta, soomusteta, usja kehaga. Suu iminapana. Sarvhambad. Kummalgi pool seitse lõpuspilu. Toitub meres kaladest, Lahksooline. Kudemisrändel jõgedesse ei toitu; sureb pärast kudemist. Vastne elab põhjasettes; suu ümber väädikud ja ülahuul. Sööb detriiti ja pisioleseid, filtreerides nagu süstikkala N: jaapani jõesilm, ojasilm - Pärast moonet on väiksem kui enne, ei toitu enam, sureb pärast kudemist. Vahel saab suguküpseks juba vastsena. Tavaline paljudes
annaabi.ee 
