6 4. TOITUMINE Merisuti vastsete ehk liivasonglased toituvad veevooluga suhu tõmmatud detriidist ja makroorganismidest. Praegusel ajal peetakse sellist toitumisviisi kõige algelisemaks esmastel keelikloomadel. Moonde ajal liivasonglased ei toitu, kuna toimub paljud elundite keerukas ümberehitamine. (Vrieze and Sorensen, 2001) Merisutid nugivad sageli kaladel. Toitub peamiselt ohvri verest ja kehavedelikest. Ta raspeldab suuava ümbritseval imilehtril ning keelel olevates hammastega läbib ohvri naha, süljenäärmete eritis tekitab vere mitte hüübimist ning lahustab ohvri kehakudesid. (Fagan et al., 2002) Täiskasvanud merisutt võib oma elu ajal hävitada umbes 18 kg vääriskala. On ka teada, et seitsmest merisuti rünnatud kalast vaid üks kala suudab ellu jääda. Merisuti saagiks on kõik suuremad kalad ja eelistab ta vääriskalu. Kõige enam on tema saagiks langenud järveforell,
Lõpuseavade rea ees suhteliselt väikesed silmad. Keha katab neil sile limane nahk. [4] Seljauimed puutuvad peaaegu kokku, täiskasvanud isastel on seljal hari ja emaste kõhul anaaluim. Oliivpruunil kehal tumedad laigud, altpoolt valkjast kollakaspruunini, sigimisajal heledam. Noored merisutid on tumesinised või tinakarva, altpoolt valged. Pikkus keskmiselt täiskasvanud isendil on 1,2 m ja mass 2,5 kg ning eluiga 11 a. Kromosoomide arv 2n = 168. Sarvhammaste arv suuava ümbritseval imilehtril veidi üle 110-ne. Müomeere 86-91 (Müomeer- kere lihaskonna lõik). Marjaterade arv võib ulatuda kuni 300 000-ni. [4, 5] Üldiselt on merisutt haruldane siirdekala. Esineda võib teda Atlandi põhjapoolkera rannikul jõesuudmete piirkondades. Läänemeres eksikülalisena kuni Soome lahe idaosani; Botnia lahest polevat leitud. Põhjalähedane, viibib enamasti ranna lähedal ja estuaarides (ehk lehtersuue on jõe suudmeosa, mis on mere poolt üleujutatud). Pärast 1-2 aastat meres
annaabi.ee 
