maohambad. Lõplik toidu seedimine ja imendumine toimub kesksooles. Sooles liikuv toidumass ümbritsetakse tavaliselt õhukese valgukestaga, mis kaisteb õrnu soolerakke vigastuste eest. Mitmed putukad on võimelised toituma puidust, mõned ka sarvainest (nt. sarved, vill) ja isegi vahast. Nende ainete lagundamiseks vajalikke ensüüme toodavad nad kas ise või kasutavad sooles elavate sümbiontsete bakterite ja ainuraksete abi. Vedelat toitu imevatel putukatel on sageli suur mitmeosaline pugu, kuhu vedelik kogutakse. Sääskedel säilitatakse pugutaskutes nektarit, teistelt loomadelt imetud veri aga suunatakse otse soolde, kus see kohe seeditakse. Kui lasta sääsel imeda verd tilgast, mitte ohvri kehast, siis koguneb veri pugusse, kus ta roiskub ja põhjustab sääse hukkumise. Tagasooles toimub suurema osa toidus sisaldunud vee tagasiimendumine, mistõttu paljud putukad saavad läbi ajada vaid toiduga saadud veega
mälumis-süsteem, mis aitab edukalt peenestada kudesid, paljudel ka mikroorgansmid, mis aitavad taimtoitu lagundada, maksas ensüümid, mis lagundavad erinevaid taimes leiduvaid toksilisi ühendeid. Taimede kaitsekohastus: alkaloidide siseldus (tugev mõru maitse), püsisoojastele mürgised, mehhaaniline kaitse- ogad astlad, lõhnakaitse (kergelt lenudvad eeterlikud õlid). 81 Parasitism: parasiitide kohastumused- verd imevatel parasiidid eritavad aineid, mis takidtavad verehüübimist (kaanid ja hirudiin), paksud kehakatted, mis neutraliseerivad erinevaid keemilisi mõjutusi peremehe sees, siseparasiidid proovivad jäljendada peremehe enda rakkude pinnastruktuuri ja niimoodi petta peremehe immuunsüsteemi. Peremehel: biokeemilise sisekeskkonna muutus (pH), temp. muutus, parasiidi isoleerimine peremehe organismis (tuberkuloosi puhul, keeritsussi vastsed pistetakse ka kapslisse), aktiivne kaitse rakulisel tasandil
annaabi.ee 
