Kuna noored olid ise alles arenemisjärgus, muutusid aja jooksul ka nende vaated. Kolmanda albumi esteetiline maksimalism jahmatas avalikkust. Tuglas arvustas halastamatu teravusega Vilde ja Peterson- Särgva loomingut, pidades nende realism aegunuks. Leevenduseks möönis siiski, et neid kaht maksab vähemalt arvustadagi. Kirjanduse ainsa mõõdupuuna käsitati kunstilist täiuslikkust, puhast ilu. Varem rahvahulki erutavate probleemide asemel tõstsid nooreestlased imetletavaks inimese individuaalsuse. Seda ilmestab näiteks Randvere esseenovell "Ruth". "Noor-Eesti" oli ennekõike küll kirjanduslik rühmitus ,kuid taotles laiemaid kultuurilisi eesmärke. Nooreestlased andsid kunstnikele tegutsemis- ja esinemisvõimalusi, saades omakorda toetust nende töödelt. "Noor-Eesti" rühmituse liige Johannes Aavik tõdes, et eesti kirjakeele sõnavara on kesine ja tegi ettepaneku seda täiendada murdeist võetud sõnadega, laenata võõrkeeltest ning kasutada võõrsõnu
eneseteadlikku loomingulisust ja süvarahvuslikku tingitust, realismi ja romantismi, esteismi ja teaduslikkust ning mehelikku ja naiselikku loomingualget. Otsiti kunstide vahel seoseid. Tugeva saksa ja vene kultuuri mõju vastukaaluks hakati tähtsustama skandinaavia, prantsuse ja itaalia eeskujusid. Õieti alles Noor-Eestiga tekib eesti kirjandusse stiil. Ühiskondlike, rahvahulki erutavate probleemide asemel tõstsid nooreestlased imetletavaks üksikisiku kordumatuse ja individuaalsuse. Noor-Eesti tähistab: eestikeelse linnakultuuri algust modernismi ja uusromantismi võitu realismi üle eesti keeleuuenduse raamliikumist Saavutused Noor-Eesti saavutused kirjanduse arengus on kaalukad. Rühmituse tegevuse aegu avaldatud Suitsu ja Ridala ilukirjanduslik looming on jäänud püsima klassikaliste saavutustena. Tuglas tõi
annaabi.ee 
