olid need loomad sunnitud oma toidu tervelt alla neelama. Tänu arenenumale lõuastruktuurile ning suuremale jooksukiirusele ja liikuvusele, hakkasid Permi kestel roomajad kahepaikseid välja tõrjuma. Vara-Permiks olid pelikosaurused muutunud tippkiskjateks. Nad elasid soodes ja neile oli omane ka veega seotud eluviis. Dimetrodon oli üks taoline jaaguari kasvu ning keerukama lõualuustruktuuriga kiskja, kes kuulus imetajalaadsete roomajate klassi. Nende loomade koljustruktuur meenutas imetajate oma. Kesk-Permi ajastul arenes roomajatest välja imetajatega eriti sarnane grupp - terapsiidid. Nende jalad olid keha suhtes rohkem vertikaalse asetusega ning nende lõuaaparaat oli eriti keeruka ehitusega ning omas eristunud suuruste ja funktsioonidega hambaid, mis meenutavad kõige rohkem koera omi; suuremad kihvad saagi läbi torkamiseks ja rebimiseks, tagumised purihambad toidu peenestamiseks, väiksemad esihambad
Mammaalide hambad on mitmesugused, samas kui reptiilidel on nad üsna üheplaanilised. Reptiilide jalad on suunatud küljelt välja, mammaalidel keha all. Kõiki neid muudatusi - teades tendentse - on võimalik representatiivse leiumaterjali alusel jälgida (joonis). Summana on mammaalide teke väga heaks illustratsiooniks evolutsiooni graduaalsusest. Teiseks on enamus muudatusi seletatavad adapteerumisena kiiremaks liikumiseks ja effektiivsemaks ainevahetuses. Paistab, et see imetajalaadsete reptiilide väikeste sammudega evolutsioon kestis ca 40 MA. Siit ühtlasi taas järeldus - pole vaja eeldada mingeid iseäralikke järske hüppeid - graduaalne areng on paleontoloogiline tõsiasi. Just nii, nagu neodarvinism õpetab. Teisalt - fossiilne tõendus selle kohta, et ka teised suured evolutsioonilised muudatused (teiste uute suuremate taksonite teke) oli adaptatiivsed (neodarvinistlikud), Seda küll väidetakse, kuid
annaabi.ee 
