kokku väga ettevaatlikult aga kindlalt. Vahepeal tekkib moment, kus need ehitajad juba liiguvad vabalt ja kiirelt. Kui sellele kõigele järgneb jällegi ettevaatlikus.Lõpu poole tekkiks nagu mingi segadus, kus kõik on äkki kaduma läinud ning muusika väljendab seda väga kiire viiuli mänguga. Kuid lõpuks ikkagi saadakse suure vaevaga kõik korda ja ongi püstitatus Eiffeli torn. Orkestri poolt oli lugu imeilusalt esitatud, isegi vaadates seda milliste näo emotsioonidega nad seda mängisid Minu arvates sobisid oma vahel vägagi hästi kokku Carl Nielseni flöödi kontsert ning Arvo Pärdi ,,Silhoette". Kuna nad meentuasid üksteis millegi poolest. Nii esimene kui teine oli kuskil vaiksem ja kuskil veidi tormilisem. Kuid samuti sobivad oma vahel Pjotor Tsaikovski Kuues sümfoonia ning Carl Nielseni flöödikontsert,sest nad mõlemad sisaldavad palju allegrot ehk kiirust, värvikust ning
Teose lõppus meenus mulle mässav meri ja tema purustav toime. Olga Sosnovskaja oli valinud väga sobiva kleidi selle teose esitamiseks. Tal oli seljas kitsas sügavsinine pikk kleit, mis sobis ideaalselt laulu meeleoluga kokku. Järgmine toes oli Nikolai Rimski Korsakov Marfa aaria ooperist ,,Tsaari pruut." Algus oli väga meloodiline ja rahulik. Olga Sosnovskaja, kes esitas juba järgmist teost jõudis kleidi vahetada.Ta rebis inimeste pilgud enda poole, sest vähe sellest, et ta laulis imeilusalt, käitus ta laval nagu tõeline näitleja. Tema näoilmes oli midagi salapärast ja ettearvamatut ning igat laulusõna oskas ta fantastiliselt oma kehekeelega vaatajatenii viia. Viimane teos, mis jäi mulle väga meelde, oli Mihhail Glinka ,,Öö Madriidis"(hisp. muusika). Helilooja käis 1844. aastal Itaalias ja Hispaanias ning selle sõidu loominguliseks tulemuseks oligi hispaania avamäng- ,,Öö Madriidis", mis oli kirjutatud hispaania stiilis.Teos algas vaikselt, järjest
tütrest alles ainult üks laps: Kristiina. Kristiina oli ilus laps, tal olid pikad blondid juuksed ning sirge selg. Oli ilus varasuvine hommik, kui seitsme aastane Kristiina läks koos Lauritsaga, oma isaga ja Lauritsa nelja sulasega esimest korda mägikarjamaale kaasa. Tee peale jäi Konna talu, kus elasid kaks vanameest. Üks neist, Jon, meeldis Kristiinale, sest tema rääkis huvitavaid lugusid loomadest ja ükskord kinkis imeilusalt voolitud ja värvitud rüütli. Teist meest, Sigurdit, aga Kristiina pelgas, sest too oli matnud juba kaks naist maha, kolmas oli käsil ning lubas ükskord ka Kristiina ära võtta. Kirikust põhja pool seisis suur kaljulahmakas, mille ümber kasvas tihe kase- ja haava salu. Seal mängisid Kristiina koos ühe isa sulase, Arne ja preester Eiriku poja Toomasega kirikut. Edasine tee keeras tiheda metsa poole, kust läbi sõideti nõlvani, kus asus väike tare