Humanistlikus geograafias sai inimesest üksikindiviid. Keskseks muutus ruumi, koha ja keskkonna tähenduste tõlgendamine. Samas hakati linnaruumi käsitlema inimese elu ja kogemuse kaudu. Oluliseks muutusid kontaktid geograafia, kunsti ja kirjanduse vahel ning sügavam arusaamine kultuurist. „Koht“ ja selle määratlemine olid humanistliku linnageograafia olulised küsimused. Ruumist sai koht elamise kaudu. Eestis arendajaid napib. Eestis pealinnade imagoprojektid ja linnaluule. 1E. Uusmarksistlik geograafia (lk 132-139) Marksistliku linnageograafia järgi on tootmine üldiselt ja linn spetsiifiliselt kasumi ja protsessi osa. Linnade ja nende maakasutuse arend toimub vastavalt kapitalistliku ühiskonna reeglitele, mida soodustab näiteks linnaplaneerimine. Indiviidi mõju linnas on väga väike, kuna kapitalistlikud struktuurid panevad paika ühiskonna põhireeglid. Linnageograafide huvi marksismi vastu tekkis 1960.aastate lõpus
keskkonnaga. Koht on ka tähenduskeskus, mille on konstrueerinud kogemus. Koht on relatsiooniline ja mitmetähenduslik. Koha identiteet koosneb füüsilisest raamistikust, inimtegevusest ja koha tähendusest inimestele. Postmodernismi perioodil on koha autentuse probleem kasvanud ning koopiate üldistumine on viinud ka nn traditsioonilise linnamaastiku kriitikani.Eestis napib humanistliku linnageograafia arendajaid. Üheks huvitajaks teemaks on olnud pealinnade imagoprojektid (talve-, kevade- veinipealinn jne), millega püütakse reklaamida ning uut imagot luua. Samuti on uurimise üheks aspektiks olnud kohamarketing. Võimalusi humanistliku lähenemisviisi arendamiseks annab ntks linnaluule. Linna kaudu antakse edasi ajastu vaimsust, vaikivat protesti, rahuolu, sotsiaalset staatust/protesti ja ajaloolist mälu. On leitud, et humanistlik linnageograafia ei ole piisavalt huvitunud majanduslikest ja poliitilistest süsteemidest, vaid keskenduvad indiviidi huvidele.
annaabi.ee 
