Oluline esinemisel on muusika, mille järgi oma kava esitatakse. Iluuisutamine koosneb kohustuslikust lühikavast (koolisõit) ja vabakavast. Võisteldakse meeste üksiksõidus, naiste üksiksõidus, paarissõidus ja jäätantsus. Tänapäeval koosneb iluuisutamine kohustuslikust lühikavast ja vabakavast. Iluuisutamine on ala, mis pakub rõõmu väga paljudele, selles on seotud sportlikus mõttes keerulised ja võistluslikud elemendid loomingulise väljendusrikkusega. Kõik, kes iluuisutamisega seotud, teavad, et sellest spordialast saadav emotsioon on ainulaadne. Ajalugu Meie planeedi põhjapoolsetel aladel, kus talvel külm lühemaks või pikemaks ajaks kaanetab veekogud, ei leidu praegu vist inimest, kes poleks tegelenud uisutamisega. Kuid millal ja kus võeti uisud ka esimest korda kasutusele, see küsimus on raamatu ,,Uisutamine" põhja vastamata. Aga Internetist natuke uurides saab teada: Kesk-Euroopas levis 1800. aastate alguses mood, kus
Sport kui elustiil Mina( M), intervjueeritav (I): M: Tere päevast! I: Tere ! *naeratab* M: Otsustasin intervjueerida Teid, kuna tean, et te tegelete spordiga. Mis sport see on ja miks see meeldib teile ? I: Ma tegelen iluuisutamisega. See on ilus, kuid väga traumaohtlik sport, aga ikka iga profesionaalne sport on seotud mingil määral traumariskiga. Miks see mulle meeldib? Sellega tegeles minu ema ja vanaema ja võib-olla hakkas see mulle meeldima nende mõjul. Juba lasteaiast saadik käisin uisutamas, aga see mulle koheselt meeldima ei hakanud. M: Mis Teile meeldib selles spordis? Kas oli ka suuri raskusi ? Kuidas Te nendest üle saite ? I: See sport on minu südamelähedane, mulle meeldib jää, tema külm rõhk (..
merele jäävangi ja ajaviiteks hakkasid sellel uisutama. 1742. aastal loodi esimene uisutajate klubi Sotimaal Edinburghis. Liikmeteks said ainult need inimesed, kes valdasid uisutamise oskusi. Millal Eestis esimesed inimesed uiske kasutasid, on väga raske kindlaks teha. Arheoloogilistel kaevamistel leiti kunagisest Iru linnusest hobuse sääreluust uisu katkend. Linnus ise on vähemalt 800 aastat kasutamata seisnud. Tallinnas tutvuti iluuisutamisega vähe laiemalt 1910. aasta paiku. Tuntuim oli pärnulane Miil, kes tegi uusi trikke nii palju, et rahvas aina imestas. Tuntumad veel olid J. Johanson, H. Laanet, L. Tõnison ja E. Kõppot. Holland jääb ajalukku maana, kus esimesena võeti uisud kasutusele nii praktilisel kui 2 ka sportlikel eesmärkidel. Kuigi seal tehti ka esimesi samme iluuisutamises, oli Hollandil siiski vähe kaasa rääkida lõpliku väljaarendamisel
aastal veel ametlikult ROK-i liige, kuid läbirääkimised olümpiajuhtidega kulgesid edukalt ning 21. aprillil sai Eesti ametliku kutse osaleda Antverpeni spordipidustustel. Ühtlasi kohustati Eestit asutama sporditegevust juhtivat keskorganisatsiooni. 14 Eesti sportlast võtsid ette reisi Tallinnast Helsingisse, kust jätkati teekonda Belgiasse koos Soome koondisega. Eesti lippu kandis avatseremonial Harald Tammer. Olümpiavõistlused algasid demonstratsioonaladega - jäähoki ja iluuisutamisega - ja kulmineerusid 15.-31. augustil, mil võisteldi peamistel aladel nagu ujumine, kergejõustik, maadlus, vehklemine, võimlemine, tõstmine ja poks, kokku 152 alal. Esimest korda lehvis Antverpeni staadionil ka viie omavahel põimunud rõngaga olümpialipp, mille oli ROK-ile kinkinud Belgia Olümpiakomitee. Esimest korda kasutati ka olümpiadeviisi „Citius, altius, fortius" ning Belgia veepallur ja vehkleja Victor Boin andis nüüdisaegsete olümpiamängude esimese olümpiavande
annaabi.ee 
