normannide Inglismaa hirveparkidele, antiikse Rooma aedadele ja renessansiaegsele Itaaliale.25 Veel inspireerisid 18. sajandi aiarajajaid Claude Lorraini ja Nicolas Poussini maalid: puudesalud, klassikaliste varemetega arkaadialikud vaared ja mäekünkad. 26 Inglise pargi „leiutajatest“ rääkides ei maini me esimesena aednikke või arhitekte vaid hoopis kirjanikke ja filosoofe. 18. sajandi korrapärast aiakunsti stiili pilkasid Joseph Addison Spectator’is ilunud esseedes ja Alexander Pope Guardian’is. Addison kirjutas essees „Kujutluse rõõm“, et eelistab matemaatiliseks kujundiks lõigatud puule laialivalguvuses harude ja okste lopsakuses olevat puud ja väikestele labürintidele õieehetes viljapuuaeda. 27 Alexander Pope nõudis 1713. aastal Guardian’is tungivalt, et pöördutaks tagasi „ilustamata looduse meeldiva lihtsuse“ juurde ning naeruvääristas oma kujuteldavad
naljajutu ,,Linkvesti papa kihlvedu" jm. Lisaks ilmusid eri raamatutena jutustus ,,Peiu käsiraha" ja romaan ,,Röövitud tiivad". Kuid perekonnainimene vajas kindlamat teenistust ning 1893. aasta kevadtalvel asusid Vilded Tallina, aga sügisel olid Vilded juba Tartus ,,Postimehe" juures. Sealses toimetuses oli vahepeal palju muutunud. 1891. aasatl oli ,,Postimees" hakanud ilmuma päevalehena ning toimetusse oli ilunud Jaan Tõnisson, kes kohtles Vildet ja teisi toimetuseliikmeid nagu tehnilisi tööjõude. Vildele tundus niisugune suhtumine talumatu ning töö toimetuses pakku Vildele vähe rahuldust. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 186) 1893-1896 ilmusid ,,Postimehes" ,,Västriku Aadu", ,,Kippari unerohi", ,,Mihkli vurrud", ,,Külmale maale", ,,Paula pulm" jm. Sellist tootlikust polnud Vilde varem kunagi saavutanud. Aga siis toimus taas käänak Vilde elus: 1896
annaabi.ee 
